Tamara Luuk

Kuraatori eessõna

Pärna nagu elu ennast ei anna tükkideks võtta

Kõik, mida Priit Pärn teeb või mida ta elab, pole ainult omavahel seotud, vaid on silmatorkavalt terviklik nii, et haarab endasse, lausa eeldab ka tavaarule ja -käitumisele vastupidist mõtet ja tegu. Harva kohtab inimest, kelles ühinevad ühtviisi otsekoheselt emotsionaalne tundlikkus, analüütiline teravus ja elutarkus, mille elulise intensiivsuse ta oma loomingus läbimõeldult ja tulemuslikult pahupidi pöörab. Meie tutvumise algusaastatel arvasin, et Pärna halastamatult mänguline elu pillutav kunst sünnib vastukaaluna tema argipäeva elutervele hoolivusele, sest nii harmooniliselt jagatud õnne nagu see valitses Pärnade peres, andis üheksakümnendate alguses igal sammul abiellusid lahutavate tuttavate ja sõprade seas tikutulega otsida. „Pere on kõige olulisem, kunstitegemine tuleb selle kõrvalt,“¹ ütleb Pärn tüüpiliselt naiselikuks peetut enda omaks tunnistades.

Kirglik ilu märkaja, kirglik kokk ja gurmaan, terane jälgija ja mõttemängude harrastaja, elujõu kehastus ja inimese piiritu lolluse läbinägelik austaja Priit Pärn kõneleb oma loomingus maailmakorralduse targast reeglist: üks jobu tekitab kaose, kaks jobu tasakaalustavad teineteist. Suurte tunnete, ilu ja igatsuse otsesõnu kuulutamine – nagu seebikates – kipub paraku tühjalt kõlksuma, puhta tõe, armastuse või eneseohverduse iva annab ennast kätte pigem eitusesse pööratuna, nii peaks Pärna kunst igati mõistetav olema. Tema filmide ja joonistuste karakteritele ette heidetud „inetust“ ei saa kuidagi tõsiselt võtta, sest mida suudaks kehastada „ilus karakter“? Pärn arvab selle kohta tagasihoidlikult: „Ilu seaduste vankumatusesse ei ole mul erilist usku.“²

Kõrvuti detaili- ja viiterohkusega peab Priit Pärna aju ja käe liigutustest sündiv looming silmas kunstilist tervikut ning kõnekat puänti pildile, raamatule või filmile. Tervik huvitab teda ka teiste kunstnike loomingus, kõikehõlmavana, kogupildis: „Paljudel kunstnikel on mõni hea taies, kui loomingut aga tervikuna vaadelda, on asjalugu kurvem. Tervikuna meeldivad maalijate P. Mudisti, T. Pääsukese, O. Marani, graafikute S. Liiva, M. Mutsu, P. Ulase ja skulptor Ü. Õuna taiesed. Sümpaatsete üksikteoste autoreid on enamgi, kuid neid ma ei maini“.³

Kui nüüd edasi jaurata, siis mitte ainult eri meediumeis, vaid ka ainuüksi ühes neist, filmis, on skripti, režii ja kunstniku rollid erinevad, aga nõuavad üheks saamist. Kõrgem pilotaaž on sulatada stsenaariumitekst, joonistus ja üksikud kaadrid kokku nii, et ka eraldi võttes oleksid need nauditavad ja tugevad: „1895“ puhul ma üritasin teha teistmoodi – tervik tekkis siis, kui pilt ja tekst kokku said. Kui seda teksti eraldi lugeda, siis võib see isegi traagiline tunduda: keegi on hädas oma identiteediga jne, aga kui see on kokku pandud jabura visuaaliga, siis nende kokkupanekust sünnib mingi kolmas tasand. See ei olnud kerge, sest kui kirjutad teksti, saad ühel hetkel aru, et ohoh, ma hakkan kirjeldama, mis toimub. Siis lööd endale vastu sõrmi … pead endale selgitama, et see peab olema sõltumatu tekst. Ma ei olnud väga kõrgel arvamusel oma kirjanikuvõimetest“⁴.

Mida Priit Pärn ise „kolmandaks tasandiks“ nimetab, selle kohta ütleb Hasso Krull Pärna tagurpidistamist (jutt käib raamatust „Tagurpidi“ (1980) – T. L.) iseloomustades: „Nüüdseks olen ma enam-vähem aru saanud, et see, mis siin luuakse, on üks esialgne või algorütmiline, hästi lihtne müütilise maailma mudel. /—/ niisugune põhimuster, ümberpööramise muster, /—/ annab meile viite, kuidas müütilistele lugudele üldse läheneda /—/ virtuaalsuse väga avara võimalikkuse kaudu /—/ ja see annab mingi, võib-olla eluaegse laengu /—/ just kontrasti kaudu avaneb, kuidas kultuuris need mehhanismid töötavad“⁵.

Priit Pärna selgitus on lihtsam: „Inimene mingil elu etapil õpib lugema joonistust, pilte /—/ ma alustasin karikaturistina, /—/ see eeldab teatud mõttetööd ja konstrueerimist /—/ kui inimene on väljamõtlemise proff, siis /—/ ma saan kasutada ära neid kolmemõõtmelise ruumi nägemisi kahemõõtmelisel pinnal“.⁶

Bioloogiharidusega iseõppija Priit Pärn on teinud karikatuure, filme, raamatuillustratsioone, estampgraafikat ja söejoonistusi, ta on kirjutanud stsenaariume ning raamatuid. Õpetanud, teinud sporti, elanud elu ja armastanud. Kõike omavahel läbi põimununa, vastuoludest tulvil lahutamatu tervikuna, igaüht neist tähelepanuväärselt hästi.

Üks ilm, üks Pärn, mitu filmi⁷

Filmiajalukku kuuluva 14 pikema animafilmi kõrval on Pärn loonud iseseisva kunsti- ja kirjandusteosena toimivaid stsenaariume, jutte ning pilte, kuid kunstniku mõtlemise kulgu peegeldab film ilmselgelt kõige paremini. Pärna suurim joonistuste näitus kodumaal oli kahtlemata väljapanek vastavatud Kumu viiendal korrusel. Sellega kaasnevas kataloogis annab Andreas Trossek hea ülevaate Pärna tehtust kuni aastani 2007. Ehkki näitus oli pühendatud joonistustele, ei saa Trossek puudutamata jätta seda, millest joonistused moodustavad vaid osa – Pärna loomingut tervikuna. Nii räägib ta oma tekstis otse loomulikult ka animafilmist. Samamoodi ei pääse Pärnast kui filmitegijast mööda ka näituse kuraator Eha Komissarov.

Kui üldse, siis Kumu näituseruume oma joonistustega täitev kunstnik Priit Pärn tahaks aga ennekõike teada, mida arvatakse tema välja pandud tööde esteetilisest kvaliteedist: joone liikumisest, hele-tumedusest, kompositsioonist. Kõigest, mida kunstiajaloolised analüüsid on määratud avama. Alles viimases järjekorras – sest „mu pildid ei tähenda mitte midagi, nad on just see, mis nad on“⁸ – ütleb Pärn, võiks vaadata, mida pildil kujutatakse.

Paraku iseloomustab Eha Komissarov Pärna vabagraafilisi töid just filmikogemusele toetuva süžee ja loo aspektist, kunstniku tohutu jutustustahte ja tempoka teemakäsitluse kaudu. Ta ütleb, et Eestis on eri põlvkondadest kokku tuhatkond graafikut, nende seas väga häid, aga keegi ei tee niisugust kunsti nagu Pärn. Ja kuigi ta ütleb veel, et koolitamata Pärna suur eelis, võib-olla parim, mis kaasaegses kunstis juhtuda võib, on tema absoluutne vabadus⁹, siis reedab kuraatori jutt ennekõike, et kunstiteadlastel puuduvad kriteeriumid, tahe ja keel Pärna piltide analüüsiks. Noor Andreas Trossek märgib iseenesestmõistetavalt ja põhjendatult, et „see mees on alati teinud, mida ta on tahtnud, ja et ta ei tee absoluutselt vahet meediumidel, mida kasutab“¹⁰ … ja nendib sisuliselt sama.

Nüüd, ligi 20 aastat hiljem, tuleb nentida, et Priit Pärna pildid on värsked ja jõulised oma juhust usaldavas näilises lohakuses, intrigeerivalt „õiged“ oma detaili ja terviku vahekordade sujuvas vaheldumises ning töötavad hästi ka süžeest hoolimata. Mis parata, aga kunstiajaloo koolitusega kunstiteadlasel on vaja ajalist distantsi, millest kunstnik pilti tehes ei küsi. Ja mitte ainult kunstiteadlasel, sest oma suurepäraselt koostatud raamatus „Pärnograafia“ (2006) ütleb Toomas Kall Pärna karikatuuride retseptsiooni kohta niisamuti: „Tähelepanelikum ühiskond oleks märganud, et ka paljud Pärna varasemad karikatuurid kannavad vähemalt sama vaimukas vormis vähemalt sama olulist sõnumit (kui näib, et ainsana märgatud ja üles haibitud „Sitta kah!“ – T. L.) See tähendab, et nad oleksid väärt vähemalt sama suurt ühiskondlikku resonantsi. Pole Pärna süü, et enne 1987. aastat meil niisugust ühiskonda ei olnud“.¹¹

Puravik

Priit Pärna karakterid rändavad filmist piltidesse ja vastupidi, neid kohtab tema raamatutekstides ning -illustratsionides – jah!, ta tsiteerib pidevalt teisi nagu ka iseennast – jah!, ning ta pole kitsi, vaid mängib need tsitaadid heldelt ja varjamatult kõigile kätte. Erialainimesed on tema töid võrrelnud nii Luis Buñueli, Jan Švankmajeri, Edouard Manet’, Pablo Picasso, Ülo Soosteri, René Magritte’i kui ka Otto Dixiga, laiemalt dada, sürrealismi ja postmodernismiga. Ometi peavad kõik võrdlejad tõdema, et Pärn ei upu ühessegi eeskujju, on väljavahetamatult tema ise.¹²

Asjatundjad filmi, pildi ja sõna vallast allutavad Priit Pärna „multifunktsionaalsuse“ igaüks endakohasele vaatenurgale.¹³ Allutame meiegi, ja nendime vaimustusega, et nagu muudel tegevusaladel leiab Pärn ka joonistades üles sellele meediumile ainuomase eripära ning kasutab seda hiilgavalt. Näitusel „Puravik“ on väljas söejoonistused aastaist 1984–2005, lisaks üks pilt aastanumbriga 2026. On ka varem näitamata täiesti abstraktseid töid, mis ei kujuta süžeelist ega äratuntavat, samuti neid, kus heletumeduse gradatsioonid ja figuuride kohati vaevu äratuntav kohalolek näitavad kunstniku kujutatut antropomorfses voolavuses, peaaegu abstraktsena.

Mõistagi pakub näitus ka paremikku Pärna joonistamise hiilgeajast üheksakümnendate esimesest poolel, kus autori jaoks tähtsaim, „hea“ pildi kriteerium – „pinge“¹⁴ – avaldub loova paariku, mehe ja naise vastastikuses toimes. Samasugune, naiseliku ja meheliku teineteist täiendav, pidevalt ligitõmbav ja äratõukav jõuväli on kohal ka paljudes Pärna filmides. Romaanid, täispika mängufilmi mõõtu eepilist üldistust kandvad animatsioonid „Eine murul“ (1987) või „Hotell E“ (1992), millele Pärn lisab ka „Kolmnurga,“¹⁵ on erandlikud. Mõlemad on küll täis mõlemast soost tegelasi, kuid neile ei rajane nimetatud filmide tuum. Võtame või pühenduse „kunstnikele, kes tegid kõik, mis neil teha lubati“ „Eines murul“¹⁶ või kahe maailma vahepealsuse paine „Hotel E-s“.¹⁷ Hiljem, juba Eesti integreerununa läände, kaovad eepilised ühiskonnavaatlused ning asenduvad peaaegu ainumäärava inimsuhete eepikaga, mis on vaba mahlakast toorusest ja jõulisusest ning muutuvad vormilahenduselt aina leidlikumaks ja ilusamaks.

Joonistustega on vastupidi. Need ei jõua armastussuhte kurva õrnuse ega igatsuseni nagu koostöös Olga Pärnaga valminud filmides „Elu ilma Gabriella Ferrita“ (2008) või „Tuukrid vihmas“ (2010), ei jõua ka liivaanimatsiooni või motion capture tehnikat kasutavate hingematvalt kauneid liigutusi ja maastikke püüdvate kaadrite ning taustadeni nagu filmides „Lendurid koduteel“ (2014) või „Luna Rossa“ (2024).

Valdavalt üheksakümnendate aastate joonistustes, mida tänapäeval pole tarvis ei soveti ega metsikusse üleminekuaega paigutada, mõjuvad Pärna elujanu täis karakterid ja rämedalt tundlik esteetika üllatavalt hästi, võib öelda, et aeg on töötanud nende kasuks. See, mida Pärn kunagi oma joonistuste totaalseks vabaduseks kutsus, ilmutub nüüd rohkem kui kunagi kunstniku vabadusena defineerida oma kunsti iseenda terminites. Nõukaaegsest kontekstist vabad, kaitseb neid joonistusi tänapäevase poliitkorrektsuse¹⁸ eest pikk ajaline distants, distants, mis jääb Pärna juba uuel sajandil valminud filmide puhul liiga lühikeseks. Tema viimaste filmide vapustavad kunstilised lahendused ja esteetiline leidlikkus ei päästa neid tänapäevase valvsa moraali eest. Terava ühiskondliku vaistuga Pärn teab seda ja üritab ühiskonnale vastu tulla, sest teisiti toimides saaks ta ebaõiglaselt kõrvetada igal rindel. Tal on õigus: pole mõtet provotseerida parimat võimalikku aega, milles me elame isegi siis, kui selle aja poliitiline korrektsus kärbib su tiibu nagu teerull Picasso kunstnikukätt filmi „Eine murul“ lõpukaadrites.

Peagi ilmub Priit Pärna kogupereraamat „Puravik loomaaias“ (2026), selle pealkiri on andnud nime ka Kunstihoone näitusele. Justnagu lühinovellidest koosnev jutukogum moodustab leebelt, intelligentselt ja vaimukalt argumenteeritult vabadusihast kõneleva lühiromaani, tervikloo. „Puravikus“ on nii Pärna huumorit kui ka otsekohest heatahtlikkust, aga pole tema „tumeda animatsiooni“ aegsete filmide eepilis-traagilist mõõdet. Sama lugu on tema kahe teostamata täispika mängufilmi stsenaariumi „Vääramatu jõud“ (kirjutatud 2001, valiti Berlinale 12 parima stsenaariumi hulka 2002) ja „Rahvuspargiga“ (2000), mis joonistavad välja elulise kriminaalsusega kulgevaid ja psühholoogiliselt paljaks kistud üleminekuperioodil tegutsevate tüüpide portreid ning toimetusi. See on meie minevik ja me tunneme ennast selles ära. Naerame, ei pahanda, sest teame, et tollaste tegelaste taastulek pole tänapäeval päriselt võimalik. Kuigi …

Näituse „Puravik“ varaseim, 1984. aasta joonistus on muude piltide taustal erandlik, rämedusest ja mõtteharjutustest vaba. Selles väikeses söejoonistuses on lihtsat, unelevat, sentimenditut ja ennast veel teadvustamata armastust nagu lühianimatsioonis Jüri Üdi luuletusele „Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli“ (Olga ja Priit Pärn, 2007), on armastust, millest Pärna filmid nagu „Elu ilma Gabriella Ferrita“ ja „Tuukrid vihmas“ räägivad kõige peenemalt. Räägivad pikalt hargneva kurvavõitu loo kaudu kaotustest ja leidmistest. Täiskasvanute maailma killud lõikavad julmalt ja nende lugude lõpp on kurb nagu elus, mida me arvame tundvat. Ja ehkki kahemõõtmelise pildi võime lugu jutustada on piiratud, püüab Priit Pärna viimane söejoonistus „Suur minek“ (2026) kinni kõneka kaadri: tema karakterite pika rea nende pildist välja minemise paraadmarsis.

… … 2005

…
…
2005