Sulamine malelaual

Robin Nõgisto piltidel pole tausta ega peategelasi, kõik: loomad, linnud, inimesed, majad ja mustrid elavad oma otsasaamatut elu ühest lõuendist teise, ühelt seinalt teisele, ühest filmist teise. Hoolimata ohust, et see maailm lämmatab, sest tundub tungivat kõikjale mängust esoteerikani, hoovab kõigest, mida Robin teeb, värske energiavoolu kosutavat võlu. Pealegi tundub, et mida aeg edasi, seda lakoonilisemaks, täpsemaks ja lihtsamaks muutuvad tema maalid.

Läbi klappide vaatavate kiirgavate kollaste silmadega hindab ta olukorda väljaspool malelauda. Nagu ratsukäigul kappav tiivuline Fortuuna vaigistab ta kahuri ja vallutab kindluse. Juhul kui teda ja tema ratsut ei neela leekidest sulanud malelaud.