Kuraatoritekst

„Liikumine, mille iga positsioon igas võimalikus asendis eksisteerib igas maha jäävas hetkes, ongi muutumatu kaader momendist.“ – Robin Nõgisto

Motoks valitud tekstikatke sobib iseloomustama nii Robin Nõgisto maali- kui ka videoloomingu pidevas liikumises olevaid hetki: see on 24 kaadrit sekundis progressiivses töörežiimis filmi näitamisel ja maalimisel vaevalt pintsli värvi sisse kastmiseks kuluvat aega. Ta jätkab: „Maalid on püütud lõuenditele teadmatuse pinnalt. Sealt, kus must on põhjatu ja kukkumine on kõigest hetk. /…/ Maalil pole eeljoonist või kava, filmil peavad teatud asjad olema paigas ka paberil. Kui filmid kohapeal ja monteerid hiljem, on need erinevad situatsioonid. Aga nii maali kui ka filmi korral on vaja näha tervikpilti ja olla valmis asjade muutmiseks käigupealt. Sest isegi siis, kui mu ees on tühi lõuend ja ma näen pilditervikut täpselt, kestab see vaid niikaua, kuni maalima hakkan. Edasine on juba untsukeeratu parandamine.“ Kogu see sissejuhatav tekst pärineb Robiniga peetud vestlustest.

Robin Nõgisto muusikavideod ja animeeritud lühifilmid, ühemehebändi kord bluusilikum ja lüüriline, kord raskem rokirütm ja enamjaolt suure formaadiga, kireva tegelaskonna ning rohke tegevustikuga maalid – need kõik on dünaamilised, kohati hullult tulistavad püssid, mis jäävad samal ajal lihtsaks, pretensioonituks ja arusaadavaks.

Tema loovuse kulgu ei anna seletada lineaarselt ja tema juttude vool ei toetu sõnadele helis ega pildis. Nagu Robin isegi – kes pigem vaatab ja kuulab, kui loeb või kõneleb –, on ka tema piltide „loetavus“ läbinisti visuaalne. Visuaalsed on tema videodki, nende lakoonilised sõnapartiid koonduvad piisavalt ammendavalt pealkirjadesse. Ainus pikem, isiklikku laadi luulevorm pärineb Robini maalinäitust saatvast tekstist 2016. aastal Hobusepea galeriis. See näitab, et ta oskab öelda, aga on aja möödudes õppinud vaikimist eelistama. „Kui maalin, siis sõnad ja selgitamine ajab kõik segasemaks. Taju, tunded ja sõnad on erinevad maailmad,“ ütleb Robin minu küsimustele vastates. Nagu vana aja kunstnik.

Vanaaegne on Robin Nõgisto ka üksisammuja ja isetoimetajana. Kogukondlikest arusaamadest kantud, argilugude hapra isiklikkusega seotud ja kuraatori sõnastatud hooliv suhtumine maailma, mis paljudel põlvkonnakaaslastel näituse lõppedes keskkonda hajub sama loomulikult nagu see tekkis, avaldub Robini töödes teisiti. Tema maalitud seintel ja lõuenditel jauravad valjuhäälselt ning joviaalselt elust ja olemisest joobunud karvased ja karvatud, sulelised ja tiivutud. Igaüks ajab oma rida, kõigile on antud võimalus. Nende ilmutumise hierarhiavabadus, nende kehade hübriidsus on liiga ennastkehtestav, et seda killustunud maailmapildi tõejärgsusega siduda. Nii nagu hiidsisalik Robini maalil ja pisike roheline dinosaurus netiühenduse kaotanud arvuti ekraanil teavad, et nad kuuluvad kokku, nii usub Robin, et „see maailm, mida maalin, on kusagil päriselt olemas“. Meie ees seisab ühemehebänd oma monumentaalselt nägemuslike narratiivide ja julgelt väljakutsuva kujundlikkusega, mis juhatab meid sinna, kus põimuvad minevik ja tulevik, mis aitab nii kunstnikul kui ka vaatajal üle saada toimetulekukimbatusest olevikus.

Tean lugusid armastajatest, kunstnikest ja kunstist kirjutajatest, kes kiinduvad ikka ja uuesti, otsides ühe kallima peegeldust mitmes; kes maalivad üht pilti või kirjutavad üht lugu kogu elu. Kirglikult ennastunustavad, alustavad nad iga kord värske entusiasmiga, lastes vanu tuttavaid tegelasi ja korduvaid mõttekäike oma ellu ning tegevusse libiseda. Nii piiritu nagu on looming, nii piiratud on ka kõige kirglikum looja, ta õpetab meile lihtsat inimlikku tõde: kui juba hoida varblast peos, siis hellalt. „Ma püüan iga tööga midagi erinevat,“ räägib Robin justnagu omaette vanu lõuendeid lahti rullides ja hetk hiljem tõdedes, et „näe, siin see tüüp jälle on“. Armastusse armunule avaneb see nagu teemant oma erinevate tahkude säras, pimestatus ja unustamine on taaskohtumiste värskuse eeldus. „Teadmatus on viljakas pinnas ja vahel tundub, et ma üllatan iseennast kõige rohkem,“ ütleb Robin.

Tean teist lugu nutikast, aga laisast poisist, kes lisas pärast kirjavahemärkideta etteütluse kirjutamist selle lõppu komade, punktide, hüüu-, jutu- ja küsimärkide read ning lõpetas sõnumiga õpetajale: „Palun pane ise, kuhu vaja!“ Nagu loodusjõud, mis pärast vallapääsemist jätab endast maha viited laastatud maastiku taastamiseks, annavad Robini maalid vaatajale kätte värvid, jooned ja tegelaskujud kui ehitusklotsid. Helid ja filmid annavad kätte rütmi, mille saatel kuuldu ja nähtu neis edasi võngub, jagades jõudu tervitada oma sõgedaina näivaid unistusi.

Robin Nõgisto sündis 1992. aastal Tallinnas, varajased ahaa!-elamused tulid muusikast tema ümber („/…/ mõtlesin, et teeksin ise teisiti, teeksin rock’n’roll’i!“) ja sümpaatiast Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI) õppiva tädi kunstnikuksolemise vastu („… sellest, mis kunst on, polnud mul aimugi!“). Hiljem, pärast seda, kui ta seitsmeselt Viimsi laste kunstikooli oli astunud, süvenes ja lõpuks ka teostus soov EKA-sse õppima minna. Jaan Toomiku ja Vano Allsalu kõrval pakkus toonase kunstikõrgkooli maaliosakond vahelduvate külalisõppejõudude tunde (Mihkel Ilus, Rait Rosin jt). See meeldis Robinile, ta oskas neid kõiki hinnata, vaimustus Marko Mäetamme ja Peeter Alliku loomingust.

Kuigi mässulised üheksakümnendad olid möödas, saatis nende loov ja lõhkuv vaib Robinit lapseeast ning tegi noorukina ta elu raskeks, sest ajad olid muutunud. Lillelapselik mentaliteet, psühhedeelsed „reisimise“ kogemused, rahutus ja pidev sisemise tasakaalu otsimine viisid teda ühtviisi minevikku ja tulevikku, olevikuga oli keerulisem. Seepärast lõpetas ta 2011. aastal alustatud õpingud bakalaureusekraadiga alles 2017. aastal.

Seinamaali, animatsiooni ja muusikategemist oli Robin proovinud juba enne EKA-sse minekut, tema portfoolios dateerub esimene maal 2011. ja film 2013. aastaga, esimene kureeritud rühmanäitus galeriis Vaal aastaga 2012. Järgnevad isikunäitused Kelmi ja Hobusepea galeriides ning visuaalse kujunduse teostus Peeter Vähi oratooriumile „Müstilisel Kaydara-maal“. Tundub, et kunstiväljale sujuva astumise eeldus oli loodud, ometi tõrkus noor kunstnik tegemast selleks vajalikke loogilisi samme. Tema osalus nominendina Baltimaade noore kunstniku auhinna konkursil 2017 tõi kaasa ootamatu reaktsiooni: „… mõjus laastavalt /…/ iga pingerida mõjub laastavalt: kes saab preemia ja kes ei saa, katsun vältida …“ Magistriõpet Robin ei ürita.

Pärast EKA lõpetamist teeb ta vaid üksikud isikunäitused (Tartu galeriis Art & Tonic ja Arsi projektiruumis Tallinnas), paneb välja oma tööd koos äsja lahkunud Peeter Alliku omadega Tartu Kaubamajas. Regulaarselt esineb Robin vaid traditsioonilistel aasta- ja ülevaatenäitustel, tema pilte kohtab veebiportaalides, muusika- ja filmiloomingut YouTube’is ja helipilves. Kuigi ta on teinud vaid kolm tänavakunstina kvalifitseeruvat seinamaali (2019–2021 Tallinnas, Vilniuses ja Kohtla-Järvel), on talle omased suured maalipinnad ja nende tihe tegevustik põhjustanud tema kohatist käsitlemist grafitikunstnikuna. Indrek Grigor kommenteerib Tartu noore kunsti oksjonil Robini maale „basquialikena“ (2015) ja vaatleb „tänavakunsti taustaga“ kunstniku lõuendeid koomiksilikena (2017).

Robin Nõgisto muusika-, filmi- ja maaliloome kulgevad paralleelselt. „Seal, kus sõnad lõppevad ja käed hakkavad vehkima ja miski ei tee end selgeks, saab selgeks, et maal on ülim,“ kirjutab ta Hobusepea galerii näitusetekstis (2016). Kui küsin temalt tulevikuplaanide kohta, saan vastuse: „Tulevik võtab erinevaid vorme, aga mõte seal taga on sama – saaks tegeleda loominguga! /…/ Maal pakub mulle tuge ka siis, kui asjad on käest ära, näen siin väga suurt lootust. Niisama on ka filmi- ja muusikategemisega. /…/ Need kõik on ühes pajas. Rock’n’roll ja maal kuuluvad kokku.“

Robin haldab eeljooniseta suurele pinnale kantud pildikompositsioone haruldaselt hästi, niisamuti seisavad kindlalt koos tema lihtsana hoitud muusika ja animeeritud videod. Robini rokk ei hooli derivaatidele omasest keerulistest improvisatsioonidest ja hoiab end pigem robustsete lätete lähedusse, mille vesi on puhas ja millest jõid kord ka need, keda enam meie seas ei ole. Mõistagi on see allikas vulisenud ja vuliseb ka Robinil inglise keeles.

Robinist vaimustuda tundub nii loomulik ja lihtne, temast kirjutada on raske ning seda ongi vähe tehtud.

Jaan Elkeni arvustusest 2020. aasta juuli Sirbis loeme: „Nõgisto astub üles globaalsel ideeturul äraleierdatud, omamoodi kanooniliste väljendusvahenditega. Sellest veel jäigemad võiksid vahest olla vaid raskeroki fännide tarbitavad visuaalid. /…/ Meelelahutuskultuuri tükkidest kokku pandud kunst on ise justkui terroristlik metamonstrum, visuaalne praht.“[1] Näib, et oma kohast ja mängureeglitest teraselt teadliku kaaskunstniku ja arvustaja jaoks on Robin konkurentsist väljas. Sellesse, et konkurents pole Nõgisto ega ka suure osa tema põlvkonnakaaslaste rida, arvustaja ei süvene. Intellektuaalil on oma agenda, mis intuitiivi omaga ei kattu, mõõdupuude olemasolust ühel ja nende puudumisest teisel pool jääb väheks, et lahendada mõlemale ühine probleem: alternatiive ei ole, sest pole peavoolu.

you better start swimmin’

Or you´ll sink like a stone

… for the times they are-a changin’[2]

Tõsi, Robini teadlikkus ühiskondliku sotsialiseerumise malelaua käikudest on null, väljapool olevaga räägib ta omas keeles, hõigates seal, kus teised sosistavad. Need ei ole ei sõnavõtud, harjumuspärane kommunikatsioon ega esteetiline seisukohavõtt. On olemise viis, mida juhib iseenese sees olev suuremat sorti lõhkekeha tundlikkus. Kas see ka kunstiskeenele kuulub, ei ole oluline. Oluline on kõik, mis aitab kunstnik Robin Nõgistol olla tasakaalus sellega, kes ta on. Ja kui see peaks olema poppkultuur, siis olgu ta tervitatud!

---

 

[1] Jaan Elken. Popmaal ja kontseptualism Ars Factorys. Sirp, 5. juuni 2020.

[2] Bob Dylan. The Times They Are – A Changin’ (1964).