Kuraatori essee

Tellis sõna haaval

 

1

See näitus on mõistuloo sugemetega essee. Lugu aitavad raamistada kolm peategelast: pikipiirijooksja, rotipüüdja ja müüriladuja. Nad on sihipärased, liikuvad, tööle keskendunud ja abivalmis meistrid. Ent tundub, et nende panust ei osata vääriliselt hinnata. Jääb mulje, et nad on võõravõitu. Ei ole välistatud, et nad on põgenikud. Hirm, ellujäämisinstinkt, seiklushimu: mis neid kannustab?

 

2

Müüriladuja on olemuselt iidne ametimees, kelle tegevuses väljendub inimkonnale igiomane eluruumi korrastamise kahetisus: ühelt poolt tagavad seinad struktuuri püsimise, teisest küljest (vahe)seinad, mis ei ole ehitise püsimiseks hädavajalikud, kuid mille püstitamine annab märku inimeste muutuvast eraldumis- ja lõimumispüüdlusest. Seinad ja müürid pakuvad psühholoogilises plaanis turvalisust, mis teisest küljest pärsib suhtlemist või lausa lämmatab ja mõjub vangistavalt.

 

3

Müüri püstitamine, iseäranis tellisseina ladumine on monotoonne, kuid lepitavalt rituaalne tegevus. See on sotsiaalne, see vastab hästi inimese keha parameetritele, see on võluvalt protsessuaalne, aga ka ehmatav, kuidas ideest vormub sein. Müüre saab laduda üle aisa (vt Aleksander Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elust“) või tõelise taidurina (vt Andrzej Wajda „Marmormees“), ehkki mõlema töö võib ühtviisi nii tähelepanuta jääda kui ka kedagi välja vihastada. Müüriladumine võib olla nii sunnitöö kui ka tühi töö võimurite teenistuses. Müürist tellise või terve jupi eemaldamine tekitab segadust.

 

 

 

4

Sõites rongiga Chandigarhist New Dehlisse kirjutab lavastaja Andres Noormets oma päevikus: „Näen meest, kes ehitab tellismüüri kivideks tagasi. Müürist saab hunnik. Konkreetsus väheneb, potentsiaal suureneb, entroopia ja negentroopia.“

 

5

Kui Praha kevade ajal konfiskeeriti tänaval inimestelt kaasaskantavad raadiod, siis hakkasid nad protesti- ja irooniamärgiks kõndima, telliskivi õlal.

 

6

Kui Ida-Saksamaa poliitikud otsustasid 1961. aastal rajada Berliini müüri, siis üle öö 500-kilomeetrist rajatist mõistagi ei püstitatud. Küll aga saadi hakkama inimmüüriga, mis koosnes sõjaväelastest, militsionääridest ja töölistest. Seda tehes juhinduti kurikuulsa müürita linna Sparta seadusandja Lykurgose sõnadest, kes olevat öelnud, et linn on kõige paremini kaitstud siis, kui seda ümbritsevad vaprad mehed, mitte tellised.

 

7

Pärast seda, kui Donald Trump hakkas 2017. aasta jaanuaris lööktöö käigus ehitama the wall’i, pani disainikriitik Ian Volmer kokku raamatu „The Great Great Wall“, milles analüüsib müüride püstitamise psühholoogilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke põhjuseid ning tagajärgi. Raamatu kokkuvõttes ütleb ta, et müüride mõttetusest saaks tegelikult palju parema ettekujutuse siis, kui panna kokku ülevaade kõikidest müüridest, mida kunagi ei püstitatud. Maailma ajalugu kui jutustus mitte-müüridest.

 

8

Või pool-müüridest. Näiteks Hadrianuse müür oli kaitserajatisena väidetavalt sümboolne. Et šotlasi ei õnnestunud alistada, tuli nad kavalusega kätte saada, näidates, kui võimas, leidlik ja sihikindel on Rooma riik. Tulge meile, teenige 25 aastat sõjaväes ja teil on võimalus kodanikuks saada! Nähtamatud müürid võivad olla kõige salakavalamad ja julmemad.

Meedia räägib meile migrantidest, kellel õnnestub või ei õnnestu Euroopa-tsitadelli siseneda üle mere või riigipiiri. Me aga ei pruugi teada, et kogu Euroopa Liit ja selle liikmed eraldi kulutavad sadu miljoneid eurosid, takistamaks siia suunduvaid aafriklasi juba Sahara-alustel aladel. Stephen Smith toob oma raamatus „The Scramble for Europe: Young Africa on Its Way to the Old Continent“ välja häirivalt palju lugusid sellest, kuidas Euroopa maksumaksjate raha kasutatakse õige kahtlaste poolmilitaarsete rühmituste toetamiseks, et nad inimeste eemale peletamise või lausa eemaldamise töö enda peale võtaksid.

 

9

Ent küllap on aegade algusest nii olnud, et kui keegi kusagil rikkusi kokku ajab, siis kutsub see esile pealetunge ja sellega seoses püstitatakse enesekaitseks või oma sõjakuse õigustuseks müüre ning monumente. Sõjaind on iseäranis omane olnud Euroopale. Ent leidub kultuure, kus seinu tajutakse märksa õhulisemalt. Näiteks Jaapani sisearhitektuurile omased poolläbipaistvad lükanduksed (shōji) kõnelevad sellest, et sein on liigutatav sotsiaalne membraan.

 

10

 

Müüriladujaga võrreldes on rotipüüdja tänapäeval pigem unustusse vajunud amet. Vilunud rotipüüdjaid läks vaja näiteks keskajal, kui inimesed said jälile, et muu kahju kõrval levitavaid nood ka haigusi. On üllatav, kui elujõuliselt on säilinud pea tuhande aasta vanune folkloor rotipüüdjate imetegude, aga ka kuritegude kohta.

 

11

Võib-olla üks tuntumaid lugusid räägib Saksa väikelinna Hamelini rotipüüdjast (sks „Der Rattenfänger von Hameln“, ingl „Pied Piper of Hamelin“). Eriti iseäralikuks muudab loo selle täpne dateering ja dokumendid arhiiviallikates. Kevadel 1284 olid Hamelini elanikud hädas raju rotinuhtlusega. Miski ei aidanud, kuni ilmus pillimees, kes lubas rotid linnast välja meelitada oma lauluga. Kui ta oli sellega hakkama saanud ja rotid Waseri jõkke uputanud, muutusid linnaisad ihneks ega maksnud välja ausa tööga teenitud vaevatasu. Rotipüüdja vihastas ja lubas kättemaksu. Suvisel peetripäeval, kui täiskasvanud olid kirikus, tuli rotipüüdja tagasi ja viis oma flöödimänguga ära 130 last. Jutustusest on palju versioone, kuid kõige levinuma järgi jäid maha ainult pime, kurt ja lombakas laps, kes teistele järgneda ei saanud, kuid rääkisid õnnetusest vanematele. Läbi 20. ja 21. sajandi on seda lugu kasutatud sadade kultuuritekstide inspiratsiooniallikana. Mehis Heinsaare Hamelini-adaptsiooni „Toomas ja rotipüüdjad“ teeb eriliseks selle sedastus lapse silmade kaudu. 

 

12

Ajaloolastel ja folkloristidel on kümneid teooriaid rotipüüdja ja tema lapsevarguse kohta. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal, või täpsemalt, folklooris võivad omavahel põimuda pealtnäha täiesti suvalised ja üksteisest sõltumatud juhtumised. Näiteks on väidetud, et keskajal tähendas rottidest lahtisaamine vastuhakku katkuepideemiale, sestap võis rotipüüdja sümboliseerida surma. Rotipüüdja protsessioon kui omamoodi laste surmatants.

Hamelini linna kodulehel on välja käidud seletus, mille kohaselt viis demograafiline plahvatus (saksakeelsetel aladel kahekordistus elanike arv 12.–13. sajandil kuuelt tosinale miljonile) selleni, et pere vanimale pojale pärandati küll majapidamine, kuid teistega polnud midagi asjalikku peale hakata. Ühe lahendusena kupatati nad äsja sakslaste koloniseeritud Ida-Euroopa aladele, seega ka Eestisse. Ühtlasi väidetakse seal, et Hamelini laste all võidi silmas pidada linna kõiki alamaid.

Flöödimängija inspiratsiooniallikaks võis aga olla omaaegne lokaator, kuldsuuga asjamees ja tagantkihutaja, kelle tööülesanne oli meelitada inimesi koloniseeritud aladele kolima. Hiljem, 14. sajandil, kui hakkasid levima katkuepideemiad ja ilmusid välja tõepoolest professionaalsed rotipüüdjad, võis nende tegevus lugudes põimuda kunagise ümberasumisega.

 

13

Kuid on ka versioone, mille kohaselt olid need siiski päris lapsed, kes läksid palverännakule, sõjakäigule või lausa ristiretkele. Keskajal teatavasti meie mõistes lapsepõlve ei olnud, lapsi tajuti kui abituid täiskasvanuid. Mitu kultuuriloolast on seostanud Hamelini rongkäiku massiliste psühhogeeniliste haigustega (massipaanika, massihüsteeria, tantsumaania), mida täheldati mitmel pool Euroopas 13. ja 14. sajandil.

Näiteks on dokumentaalselt kirjeldatud, kuidas 1237. aastal rändas grupp hullunult hüppavaid ja tantsivaid lapsi 20 kilomeetrit Erfurtist Arnstadti. Jacques le Goff põhjendab seda sellega, et keskaja inimene elas pidevas näljas või nälgimise hirmus. Eriti rõhus see lapsi ja vaeseid. Füüsiline nõrkus, stress ja ärevus ning teiselt poolt äärmuslikud religioossed liialdused viisid äkiliste kollektiivsete kriisideni, mille tulemusena võisid tanstumaaniast (tuntud ka kui tantsukatk, koreomaania, tarantism) nakatuda kümned, sajad või isegi tuhanded inimesed. Tantsiti päevi, nädalaid, isegi kuid. Õiget ravi ei olnud, seega prooviti erinevaid meetodeid, muu hulgas loodeti abi ka muusikuilt, kuid mõnikord viis see vastupidiste tulemusteni.

 

14

Veel on arvatud, et tungalteramürgistusega vilja söömine võis tekitada hallutsinatsioone, nagu ka entsefaliit, tüüfus ja mis veel hullem – peale sunnitud kannibalism. Veel üks seletus: nälg ja vaesus muutusid elanikele nuhtluseks sellise määrani, et linnafolkloor kujutas linna nälgijatest puhastumist just nagu Hamelini legendis. Ent vahest üks kõige riukalikum teooria väidab, et selle viletsuse, korratuse ja vaimustuse puntra taga olevat olnud lihtsalt lavastus, et trööstitus olukorras ennast vanal heal antiiksel bakhanaalide kombel välja elada.

 

15

Mis viib meid veinijumal Dionysoseni, kellele laulis ülistuslaulu Friedrich Nietzsche. Rõhutades Dionysosele omaks saanud halba tähelepanu, ütleb ta tema kohta (irooniliselt tunnustavalt) „kiusajajumal ja süümete sündinud rotipüüdja“ või mujal „Noh, rotipüüdja, mis sina siin luilutad? Sina, pooleldi jesuiit ja pooleldi moosekant –, peaaegu nagu sakslane!“. Dionüüsiline filosoof püüdles kosmilise süütuse ja mängulisema olemise suunas. Nietzsche ise oli paadunud matkaja, väites, et ei usalda ühtegi mõtet, mis pole sündinud kõndides (ta pidi seda tegema ka oma vaimuhaiguse allasurumiseks). Sellisena meenutab ta Peet Vallaku novellis tegutsevat pikipiirijooksjat, kummaliselt elitaarselt ja ülbet individualisti, kelle jaoks pole probleem jagada varanduse asukohta, kuid kes tuleb ja pöörab su maja pea peale, et leida tükikenegi leiba.

 

16 

Jätkates mütoloogilistel radadel, on pikipiirijooksja sõnumitooja, omamoodi Hermes, kes vastuoksliku jumalana sümboliseerib nii loovat mõtlemist kui ka trikitamist-ninapidivedamist. Tegelikult sai Hermesest juba sündimise päeval pätt, kui ta esimese asjana varastas vend Apollonilt karja. Enne veel, kui Apollon talle kere peale jõudis anda, leiutas ta lüüra, mis valgusejumalale iseäranis meele järele oli. Nii lüüra kui ka hiljem leiutatud flöödi eest õpetas Apollon Hermesele kahtlaseid kunste, nagu ennustamine või alkeemia.

Näiteks õppis Hermes klaastoru oma salapitseriga õhukindlalt sulgema – sealt pärineb sõna hermeetiline. Hermetism tähistab müstilisi, maagilisi ja okultseid õpetusi, nende müsteeriumide lahtiharutamisega tegeleb aga hermeneutika. Nähes, kui osav suhtleja ja kaubitseja on Hermes, kasutas Zeus teda taevaste ja allilmajumalate käskjalana. Hermes näitas ka inimestele teed allilma, kujunedes nõnda rändurite kaitsjaks. Tema pühamuid püstitati traditsiooniliselt ristteedele. Piirikivi on kreeka keeles hermei. Hermese auks püstitati ka herme, s.t neljatahulisi sambaid, millele kasvavad ülaosas juurde käed ja pea ning mille eesosa kaunistasid alati munandid.

 

17

Mina ei tea, kui hästi tundis Vallak kreeka mütoloogiat. Daniel Palgi ei tee sellest Vallaku biograafias üldse juttu. Kadunud Jüri Ehlvest avab „Ööülikooli“ loengus see-eest Vallaku novelliloomingut müstitsismi ja araabia mõistulugude kaudu. Ehlvesti sõnul püüdis ta need arhetüüpsed narratiivid vaistlikult õhust kinni, võib-olla sattus ta nendele sajanditevanustele lugudele näiteks Pärnu turul sealsete juutide ja mustlastega vesteldes. Just korvipunuja-pikipiirijooksja jutt olevat selline iidne narratiiv, mida on põlvkonniti edasi kantud. Mine tea, võib-olla räägiti talle siis mingisuguste teiste sõnadega ka nelja tuule jumalast Hermesest, kes kogus teadmisi igast ilmakaarest ja olemise vallast. Ent tuulest tulnud jutud võisid inimesi ka tülli ajada, sest neid krüptilisi sõnumeid sai ka mitut moodi kuulda ja tõlgendada.

 

Gregor Taul

jaanuar 2022