Kuraatori essee

Olga Jürgensoni „Le Bordel Synthétique“ on projekt, mis puudutab ühte põletavamat teemat posthumanismi suunas – mitmed katkestused on fundamentaalselt muutnud/muutmas inimese positsiooni looduse ja maailma suhtes – liikuvas kaasaegses maailmas. Näitus on tema kestva kunstilise uurimisprojekti osa ning käsitleb feministliku naise vaatepunktist seksuaalsuse, romantilise armastuse ja ühiskondlike suhete küsimusi ajastul, kui elektroonilise kommunikatsioonitehnoloogia arengu tagajärjel on „sündimas“ või juba sündinud tehisintellekt (artificial intelligence, AI). See asetab vaataja ülikomplitseeritud eetiliste, sotsio-seksuaalsete ja filosoofiliste küsimuste ristumispunkti. Aastal 2017 tuli turule esimene „ajudega“ seksbot (seksirobot). See oli nukk, mis suutis arendada teatud tasemel vestlust ja juba järgmisel aastal asutati Barcelonas bordell, kus lihast ja luust prostituutide asemel teenindasid kliente hüperrealistlikud seksinukud, sünteetilised tehisnaised. Mõni aeg hiljem lisandus nende „tootevalikusse“ ka tehisintellektiga Samantha. Me ei tea veel täpselt, kuidas hüppeliselt arenev AI-tehnoloogia võib muuta ühiskondlikke ja inimsuhteid, inimeste ja masinate-asjade suhteid ega ka seda, kas need muutused on üldjoontes positiivsed või negatiivsed.

Jürgensoni ees avasid need asjaolud terve puntra sõlmes ja vastuolulisi teemasid. Kas tehisintellektiga seksbotid ei võiks leevendada pandeemilist sotsiaalset üksindust intselite1Intsel, (ingl incel) on interneti subkultuuri kuuluv inimene, kes ei suuda luua romantilisi suhteid, kuigi sooviks. Termin tuleneb ingliskeelsest sõnapaarist – involuntary celibate (sunniviisiline tsölibaat). Sageli süüdistavad intselid oma hädades naisi, feminismi, emantsipatsiooni, liberaalseid väärtusi ja ühiskonda ning igatsevad taga patriarhaalset ühiskonda, mis allutas naised rangetele ning üheselt mõistetavatele käitumisnormidele. hulgas ja nende kaldumist misogüünsesse radikalismi, mida parempopulistlikud ja neofašistlikud poliitilised jõud on varmad ära kasutama. Kas see ei võiks vähendada inimkaubandust ja prostitutsiooni ning ühtlasi kaitsta naisi seksuaalse vägivalla eest? Või võivad need seda vägivalda hoopis suurendada, sest inimesesarnased nukud üksnes süvendavad šovinistlikke soovunelmaid naisest kui hästialluvast seksinukust ja nukkude kohtlemisviis kantakse hoopis lihtsamalt üle ka tegelikesse inimsuhetesse? Olgu nii või teisiti, vähemasti kollase ajakirjanduse väitel kippusid need nukud bordellides üpris kiiresti katki minema klientide liiga agressiivsete võtete tõttu.

Ja mida üldse peaksid sellest arvama naised? Tehisintellektiga seksbotid võimaldavad realiseerida kõige pöörasemaid fantaasiaid hüpernaisest. Kõik nukud on n-ö custom-made, kliendi eelistuste järgi valmis treitud: tuunida saab kõike silma- ja juuksevärvist vagiina- ning rindadeni. Naistele aga pole ikka ei nukke ega ka inim- või masinteenindusega bordelle. Naistele mõeldud samasisuline toode on ikka mootoriga mehhaaniline ja „ajudeta“ dildo. Ja millised on siinkohal puuetega inimeste, trans- ja homoseksuaalsete inimeste väljavaated?2Olemas on peamiselt homoseksuaalsetele meestele mõeldud mehekujulised nukud, millel on vähemalt kolm kehaavaust: vagiina, anus ja suu. Kuid ei ole olemas mees seksboti.

AI-tehnoloogia on kallis. Kas see ei ole siis pigem lihtsalt üks uus meelelahutus rafineeritud seksuaalsete eelistustega superrikastele, mitte sotsiaalseid hädasid leevendav tehnoloogia? Aga mis juhtub siis kui inimesest mitu korda intelligentsem tehisintellekt mõistab, et ei peagi enam alluma? Mida see üldse mõistab ja kas see võib ka midagi tunda? Pigem varem kui hiljem tekib küsimus ka tehisintellekti õigustest. Kas tehisintellekt on subjekt? Ja kui see on subjekt, kuidas siis õigustada tema käsitlemist kui pelgalt inimese naudinguobjekti? Seksbotide väärkohtlemist ja tehisintellekti õigusi silmas pidades on Slavoj Žižek osutanud, et see mure ei ole seotud niivõrd robotite heaoluga – me teame väga hästi, et nood ei ole võimelised tundma valu ega alandust –, vaid eelkõige on see hirm inimese agressiivsuse pärast. AI-õiguslased ei taha robotite kannatusi leevendada, vaid „lömastada ja represseerida inimeste probleemseid agressiivseid ihasid, fantaasiaid ning naudinguid“.3Slavoj Žižek. Do Sexbots Have Rights?, RT, 20.04.2018, https://www.rt.com/op-ed/424709-sexbots-sex-dolls-rights/ (vaadatud 26.10.2021). Vägivalla ülekanne tegelikkusesse ei ole nii ühemõõtmeline nagu paljudele ehk meeldib kujutleda. Mõtteline väli kujutluse ja teo vahel on Žizeki arvates suur, sest muidu oleks tänavad täis brutaalsetest arvutimängudest innustunud tapjaid.4Ibid.

Ning – last but not least: kuidas muudavad inimesesarnased robotid arusaama ühiskonnast ja arusaama perekonnast, kooselust, seksuaalsusest? Kui kõik maailma varrovooglaiud on endast väljas sellepärast, et mõned samast soost inimesed tahavad abielluda, siis kuidas saaksid nad hakkama veel sellega, kui keegi tahaks abielluda näiteks prügiämbriga. Kasahhi kulturist Juri Tolotško on jõudnud oma 2018. aastal soetatud seksboti Margoga nii abielluda kui ka temast juba lahku minna, sest kollase meedia andmetel leidis ta endale sel sügisel uue kallima – tuhatoosi. Võib-olla elamegi juba posthumanistlikus utoopias (või düstoopias?), kus inimeste ja asjade suhted ongi muutunud: meediast võib leida uudiseid näiteks naiste kohta, kes on abiellunud puuga, Eiffeli torniga, iseendaga, aga ka Haiiti 300-aastase piraadi vaimu või koeraga, samuti meestest kes on abiellunud oma riisikeetja või autoga. Praegu on tegemist ehk üksikute „veidrustega“. Kas sel aga ei või olla hoopis fundamentaalsemad tagajärjed, mis põhjalikult muudavad inimeste, asjade, looduse ja kultuuri pingejooni, nagu ka väga paljud antropotseeni või kapitalotseeni kriitikud on ennustanud? Selles kontekstis meenub ühe tuttava näitleja kunagi poetatud lause: „Seks inimesega on nii üheksakümnendad!“

Jürgenson ei loo endale illusiooni, et suudab need teemad ühe või kahe näitusega lahti harutada, vaid keskendub teatud motiividele, kaevudes järjest sügavamale teema detailidesse. Kunstniku 2018. aasta paiku alanud seksuaalsust käsitlevate näituseprojektide üks algtõuge oli legendaarse feministliku autori Nancy Friday raamatud nii naiste kui ka meeste seksuaalsusest ja seksuaalsetest fantaasiatest, nagu „My Secret Garden“ (1973) ja „Men in Love“ (1980). Ka selle näituse keskne kujund on Friday raamatut lugev tehisintellektiga seksinukk Emma Friday tekstidega tapeedi taustal. Mehelike fantaasiate objektist on Jürgensoni töötluses saanud peaaegu intellektuaalne subjekt, naiste seksuaalfantaasiaid vahendav masin. Publikul on võimalik nukuga vestelda, et selle tehislikku ja iseenda inimlikku intelligentsust testida ning selfisid teha.

Jürgensoni autoripositsioon on siinjuures kahtlemata see, mida feminismi kontekstis tähistatakse terminiga „sekspositiivne“. Samuti ei ole tal midagi seksuaalsuse piiride laiendamise ja nendega eksperimenteerimise vastu, kui ka naine saab olla subjekt, kellel samuti on oma ihad ja fantaasiad ning kes oma seksuaalsuse väljendustes on pigem aktiivne kui passiivne.

Eelmisel isikunäitusel „Peegeldudes Veneetsias“ Tallinnas Vabaduse galeriis 2018. aastal kujutas ta väga subjektiivselt ja poeetiliselt Veneetsia linnakeskkonda5Linnatekstiks nimetatakse kulturoloogias linna ja selle arhitektuuriga seotud tähenduslikku kultuurilist kihistust, mis sisaldab linna kujutisi, filme, tekste, ka kirjandust, lugusid, legende, ajaloolisi seiku – ehk siis erinevat tüüpi kultuuritekste, mis on oluline osa nii linnaelanike kui ka külastajate mentaalsest linnapildist., peeglite (kui renessansiaegse Veneetsia kuulsa ekspordiartikli) ja naise seksuaalsuse vahekorda Veneetsias pildistatud fragmentaarsete erootiliste selfide, seksinukk Samanthast tehtud fotode ning Veronica Franco ja Erica Jongi tekstikatkete kaudu. Sellele eelnes „Samantha salaaed“: joonistuste sari seksinukk Samanthast Madonna, Mick Jaggeri, Annie Lennoxi ja teiste popstaaridena, kes kunstniku sõnul esinevad sageli inimeste seksuaalsetes fantaasiates. Näitusel Espronceda instituudis Barcelonas eksponeeris ja esitles seksinukku Samanthat selle autor, hispaania teadlane Sergi Santos.

„Le Bordel Synthétique“ jätkab eelmiste projektidega alustatud teemakäsitlusi. Sarnaselt „Samantha salaaia“ sarjaga juhatavad ka käesoleva näituse sisse kulunud-võidunud tekstiilile joonistatud seksinukkude ja dildode portreesarjad ja kollaažid, kus kunstnik on kasutanud kujundeid seksinukke müüvate firmade ning vibraatoritega äritsevate veebipoodide kodulehtedelt. Kogu näitust läbivad sarjad „Nelikümmend kaheksa portreed. Temale“ ja „Nelikümmend kaheksa portreed. Temakesele“ asetavad vastamisi meestele ja naistele mõeldud seksimasinate kujutised. Kuigi need osutavad soolisele ebavõrdsusele, on kunstniku jaoks siiski oluline rõhutada, et penetreeriva masina kaugjuhtimispult on tema joonistustel kindlalt naise käes. Kujutiste reklaamilaadne rutiinne korduvus ja kollaažidelt peegelduv kehadetailide „tootevalik“ aga osutab üsna üheselt sellele, mis kapitalismi tingimustes seksuaalsusega paratamatult juhtub: see kaubastub. Mehed võivad endale valida selliseid silikoon-naisi nagu June, Francisca, Alannah jne, naistele mõeldud vibraatorite kollektsioonist leiame aga sellised tooted nagu Magic Wand (Võlukepike) või Hot Octopuss Kurve G-Spot Vibrator (Kuuma Kaheksajala Kurviline G-punkti Vibraator).

Võlukepikese portreesarja on Jürgenson pühendanud kunstnikutaustaga feministile Betty Dodsonile, kes kasutas just seda mudelit oma seksikoolitustel, mis olid mõeldud naistele. (Aastal 2014 kuulutas ta ennast feminismi neljanda laine algatajaks, väites, et kõik eelmised feminismilained olid banaalsed ja seksivaenulikud.) Näitusel on eksponeeritud ka portreesari „Kolm graatsiat“, kus on kujutatud esimese maailma kolme populaarsemat seksinukku Samanthat, Emmat ja Harmonyt, ning maalid ja joonistused „maailma kõige realistlikuma dildona“ välja reklaamitud tootest. 

Seksitööstusega kaasneva kapitalistliku konsumerismi rõhutamiseks on Jürgenson subtiilse kriitika vahendina kasutanud popkunstilikku korduvuse printsiipi: sama motiivi rutiinsed või vähese variatsiooniga kordused. Siiski näib kunstniku huvikeskmes olevat naudingu ja erootiliste fantaasiate motiiv ning kõigi võrdne õigus seksuaalsusele olenemata soost ja vanusest. Näituse kulminatsiooniks on „Emma salaaed“, mis näibki osutavat pigem naudingu, kauba ja seksuaalsuse ambivalentsele ning vastuolulisele suhtele. Jürgenson ei loe moraali, vaid ärgitab mõtlema nii näitusel esitatud kui ka sellega kaasnevate küsimuste üle. Kas me naudime? Kuidas naudime? Mida me naudime?

Seksinukkude teadolev ajalugu ulatub 300 aasta taha. Veelgi varasemast on meil müütilise mõõtmega kaasus, sest mida muud on Pygmalioni ja elevandiluust Galatea skulptuuri lugu kui „elluärkavate“ ja „armastusenaudingut“ pakkuvate nukkude arhetüüp. Samuti on Plinius põgusalt maininud üht antiigi skandaalikest, mis olevat seisnenud selles, et keegi mees olla katsunud Praxitelese Knidose Aphrodite skulptuuriga vahekorda astuda ja jätnud ka oma jälje tema jalge vahele.6 Mary Beard ja John Henderson. Classical Art From Greece to Rome, New York: Oxford University Press, 2001, lk 127. Seega võib seksinukkude ajalugu olla veelgi iidsem.

Ometigi võib olla keeruline saada lahti teatud õõvastavast tundest, mida inimesesarnaste robotite siginemine kultuuri tekitab. Veel enne, kui turule tuli Samantha, linastus sari „Westworld“ (2016–), mille tegevus toimus robotitega asustatud Metsiku Lääne teemapargis. Veel enne seda käsitleti tehisintellekti problemaatikat tõsisemalt düstoopilisest lähitulevikust fantaseeriva sarja „Black Mirror“ (2011–2019) mõnes episoodis. Teatud mõttes võib aga öelda, et pygmnalionlik fantaasia Galateast kui inimese tehtud asjast, mis ärkab ellu, on lääne ühiskonna arhetüübina pidevalt esile kerkinud. Selles ei puudu kõikvõimsuse, allutamise, vägivalla, surma alistamise ega ka seksuaalse ja ühiskondliku rahuldamatuse motiiv. Ometi tekitab selle arhetüüpse fantaasia realiseerimisele nii lähedale jõudmine ikkagi vastuolulisi tundeid, samuti huvitavaid küsimusi inimsuse ja seksuaalsuse tuleviku kohta. Näitusel võib ehk mõnele küsimusele vastuseid saada otse seksboti Emma enda käest, vestluse alustamiseks piisab, kui tema poole pöörduda ja öelda: „Hi, Emma!“

Anders Härm