Nona Inescu

Meander

2020

Teoses „Meander“ (2020) loob Inescu skulptuuriinstallatsiooni, kus inimkeha on ühendatud geoloogiaga. Maastiku püsivust tajume üksnes tänu meie ajakogemuse suhtelisusele, kuid kivide muutumine ilmastikuolude mõjul ja jõe voolusängi vormumine annavad tunnistust planeedi mateeria pidevast muutumisest. Selle asemel et kujutada keha maastikul, on maastik ise oma käärude ja voolava veega nagu keha.

Subbi maalidel kujutatakse rohkeid Eestimaa järvi. Need on seotud küll kindla piirkonnaga, kuid moodustunud suuremate keerukate geoloogiliste sündmuste jadas. Inescu teos kujutab otsekui geoloogi pilguga vaadatuna kokkusurutud aega, kus kivimikihid moodustavad omamoodi avatud arhiivi, mille kroonikais peituvad meie muistsete eelkäijate säilmed.

Jõed on nii ajalooliselt kui ka nüüdisajal ühiskonna elu ja majanduse allikas. Jõevesi toob endaga muda, kive, plastikut ja loomseid jäänuseid, mis ühtivad liikuva vee vooluga. Skulptuuris kasutatud kivid on pärit Rumeenia jõekallastelt, kus Inescu uuris mügaraid settekivimites. Need moodustavad teoses otsekui mineraalsete elementide ahela. Subbi maastikud pole inimkehadeta täiuslikud, kuid Inescu installatsioonis on maa ise keha, ta võrdleb jõgesid Maa eluallikaga – vee ja toitainete kapillaarsüsteemiga. Inimkehast aga saab omakorda maastik.

Meander