Kuraatori eessõna

Neil naistel on natuke raskust ja üksjagu kõvadust, aeg ja vool muudavad neid vaid siis, kui puudutavad nende tundeid. Pealegi pole tegu suurte rahnudega, maksimaalselt peopesa mõõtu, enamasti mustrilised, ja kui nad veest välja tõsta, siis sillerdavad. Ei tule kõne allagi, et need ilusad kivid oma kehalikkusega voolu takistaksid või ümber suunaksid, selleks on nad liialt haprad. Samuti ei tule kõne alla, et vesi neid omatahtsi veeretaks. Selleks on neil piisavalt kaalu. Aeg-ajalt korjab keegi – nagu näiteks Ingrid Allik – nad taskusse ja paneb tallele koos muude teda kõnetavate leidudega. Vahel juhtub, et impulsile alludes korjab Ingrid üles oma peegelpildi, mis siis iseenesest teadlikuks saades vaikselt omanikuga ühineb ja tema kollektsioonist haihtub. Ingrid on noorim ja paindlikem. Kuigi kivilembene, sarnaneb ta pigem liikumises lainega, mis aeg-ajalt teised endasse mähib. Siis on ta nagu pehme udusarnane atmosfäär, mida võib märgata nii Tiiu kui ka Naima piltides, nende tihedas, teravaid tippe leebesse tervikusse sulatavas joontejooksus. Ingrid on siduv element, kõiki kolme liitev voolamine. Ta ühendab neid delikaatselt justkui kala sabalöögi või merekarbi küljekeeramisega. Naimale, Tiiule ja Ingridile meeldivad väikesed asjad, mis avavad looduse suuri žeste. 

 

Tiiu Pallo-Vaik, nii akvarelli kui ka õlimaali viljelev kunstnik, kes on oma tööde juures alati rõhutanud valguse tähtsust. Alates 2015. aastast ilmub tema maalidesse joonemustriline kraklee, mis valguse sordiini alla surub ja justkui halli udulooriga katab. Näib, et alles nüüd on pikki aastaid Johannes Võerahansu käe all maalikunsti õppinud Tiiu töödesse libisenud õpetaja sügav ja nüansirikas hall, hõbedane ilma metalli kalkuseta. Tõsi, mitte nähtavaletoova, vaid kaitsva ja varjavana. Kirjutava joone, mitte kujutava värvi kaudu.

Vanakooli esindajana, kes sõnastamisest suurt ei pea, on Tiiu oma vähestes intervjuudes rõhutanud soojuse, vaikuse, rahu ja terviklikkuse olulisust, nende saavutamise vajadust oma loomingus. Tema pilti kattev joonemuster näib selle poole püüdlevat, aimamisi ja sosinal, kunstnikule omaselt tasasel moel.

Varasemates portreedes ja natüürmortides on Tiiu Pallo-Vaigu maalide liigendatus olnud selge, puhas, kohati lapsemeelselt lihtne ja traditsiooniline. Abstraktsemaks arenedes hajutab ta õlimaali selgepiirilise kaalukuse akvarellilaadselt vesiseks ja kergeks, kujutatavat vaevu ära tunda laskvaks. Tema maalipinda katvate joonte ajarohket tööd nõudev muster meenutab Naima Neidre oforte ja joonistusi, seepärast sobib Vappu Thurlow’ tsitaat Naima loomingu kohta hästi ka Tiiu praegustele maalidele: „Naima Neidre käeliigutus on stiihiline ja lõputu nagu loodushääled ja looduse vaikus. Piltidel on nimed, mis kõnelevad varjundeist, sügavikust, lendamisest. Võib-olla on eesmärk: jõuda vaikuseni, mis ulatub meieni maailmaruumi lõpmatusest nagu päästev köiejupp.“ (Sirp, 12. oktoober 2001)

Mai Levini iseloomustus Tiiu Pallo-Vaigu töödele sobib omakorda Naima Neidre graafikat kirjeldama: „See on nagu sosin, mis sunnib ennast kuulatama, ehkki sõnad pole summutatult vibreerivas helireas eristatavad. Selles, kuidas Tiiu Pallo-Vaik töötleb maalipinda, on tunda sajanditevanust traditsiooni, aga väljenduse otsekohene, teadlik ebamäärasus, selle hajumine materjalis – see on meie ajale üdini omane.“ (Virumaa Teataja, 8. aprill 2019)

 

Naima Neidre on argielus kirglik mesinik ja temal on kerge kiht magusat mett peal. See, et Naima sügavam põhi on tugev nagu kivi, tuleb välja vanusega, siis, kui ajavool mee pealt ära uhub. Praegu on meie ees kunagise õrna joonega kuldaja graafiku akvarellilooming, kus kunstniku visa ja otsekohene loomus laotub laiali uhketes ning säravates värvikujundites. Ofordi ja joonistuse peenelt kulgev teekond, mis juhtis valmiva pildi looritatud poeetikasse, on asendunud üldistava ja selgelt piiritletud värviga akvarellides.

Ka Naima on oma loomingust rääkides sõnaaher, ta ei oska ega taha pilte lahti seletada, see-eest teeb ta neid pidevalt, teeb naudingu ja rõõmuga. „Pildi tegemine on minule kergem kui illustreerimine,“ ütleb Naima Neidre ETV 1986. aasta saates „Pildi sisse minek“. /…/ „Vaatad nagu mingit maastikku, leiad sealt mingi rajakese ja hakkad seda mööda minema.“

Graafika ja akvarelliloominguga paralleelselt on Naima Neidre illustreerinud hulga raamatuid, mille kahte äärmusesse mahuvad Hando Runneli maalähedaselt, sageli realistlikult kujundatud lasteraamatud ja Dylan Thomase luulet saatev ülitundlik vaba improvisatsioon. Naima on illustreerinud ka Eesti haikude kogumiku, mis võiks teda lähendada Ingrid Alliku jaapani filosoofiast mõjutatud esteetikale.

 

Ingrid Alliku kunstiväljale tuleku ajal olid kuldajad mööda saanud, või kui, siis võiks kuldseks pidada erinevate meediumide, vabade ja rakenduskunstide järkjärgulist segunemist näitusepildis, kuhu Ingrid sisenes. Ingridile meeldib rõhutada, et teadmine eluringi lõppematusest, avatud oleku olulisusest ja näiliselt erisugustes asjades koosluste nägemise oskus on tema juurde tulnud ikebana ja raku-keraamika õppetundide kaudu.

Tõenäoliselt aga on teda õnnistatud ühtesulamise võime ja ettekujutamise andega juba lapsest peale. See on tal aidanud tegutseda ka pikaaegse ja armastatud õppejõuna kunstiakadeemias, kus tema edukatest õpilastest erinevalt ei ehita ta iseenda töid suuremat sorti efektidele, vaid pühendub asjade ja nähtuste elujõu vaiksele väljapuhastamisele.

Vapper väike on

kivi, mis kannab turjal

endast suuremat

ütleb kõneka luulekujundiga üks Ingridi kirjutatud haiku.

 

Koostöö kogemus kolleegide ja õpilastega on Ingridi jaoks igapäevasem kui Naimal või Tiiul. Ehkki ta annab järjekindlalt mõista, et ei küündi looduse imedele ligilähedalegi ja kunstniku püüe oma teoseid kasulikuks muuta on määratud läbikukkumisele, on ta tundlik kunstnik ja hea ning hinnatud näitusepartner. Ta mõistab looduse ja inimese paratamatuid muutumisi ning vastuolulisusi elamise tervikus, kõlab nendega kaasa. Käesoleva aasta 20. septembrini on ETDM-is avatud Ingridi isikunäitus SEKRET/Omalooline PEITUS.

Kui küsida Ingridilt, Tiiult ja Naimalt, kas ilu ja õnn on olemas, vastavad kõik kolm jaatavalt, usun. Lisades sellele hoiakule töövõime ja professionaalsuse, mis ei luba otsi lõplikult kokku tõmmata teadmises, et nii välditakse üheselt loetavuse lõksu, saame kätte selle näituse tugitala: elujaatava poeetilise kujundlikkuse.