Rohujuuretasand. Kuidas umbrohu moodi vastu pidada

Sandra Kosorotova on nii oma igapäevaelus kui ka kunstitegevuses järjepidevalt taaskasutanud materjale, säästnud vahendeid ja kasutanud suurelt jaolt biolagunevaid aineid. Tema teoseid on lihtne transportida ja pärast eksponeerimist taaskasutada. Tekst on olnud aastate jooksul tema loomingu põhiosa ning ta on oma töödes kasutanud teravalt poliitiliste sõnumitega tekstiile.

Pandeemia ajal on Kosorotova õppinud tekstiilivärve valmistama nii umbrohust kui ka köögijäätmetest. Nagu ta ise selgitab: „Olen otsustanud kemikaalidega mitte töötada ja taimsed värvid on hea aseaine. Taimede korjamine, nende tundmaõppimine ja neist värvide tegemine on väga meeldiv protsess ja tahan, et sellest saaks minu kunstitegevuse suur osa. Taimetarkust on lihtne omandada, sest seda pole vaja õppida, vaid lihtsalt meelde jätta.“

Näituse jaoks on kunstnik hoolikalt valinud tsitaate autoritelt, kes kommenteerivad „umbrohtude“ kultuurideülest, meditsiinilist, poliitilist ja poeetilist olemust ning üldiselt looduse ja kultuuri suhteid politiseeritud vaatenurgast, sealhulgas adrienne maree brown, Richard Mabey, Robin Wall Kimmerer, Sinikka Piippo jt. Sõnumid on jäetud publikule avastamiseks kohalike taimedega värvitud õrna vägivallatu siidi ribadele. Teos nihutab negatiivset suhtumist taimedesse, mida peetakse kahjulikeks, juhtides tähelepanu nende vastupidavusele, vaatamata keskkonnatingimuse halvenemisele või inimeste katsetele neid tõrjuda. Kunstnik lisab oma ökoloogilistele tähelepanekutele uusi kihte, tõmmates paralleele taimede kohta kaustatava vihasõnavara ja hirmu vahel, mida tuntakse rahvuse olemuse, terviklikkuse ning puhtuse pärast.