Kuraatori eessõna

Mis sillutab teed uuele maailmale?

 

Miks selline näitus? Miks nüüd?

Aastal 2019. ilmus raamat „Sillutades teed uuele maailmale“ („Making Another World Possible“; Routledge, Creative Time), mille kaasautor ma olen. Raamatus vaadeldakse viimase kümnendi sotsiaalselt kaasavat kunsti ja nüüdisaja poliitilisi küsimusi. Maailma eri paigust pärit kaasautoritega uurisime, kuidas sotsiaalselt kaasav kunst on liikunud kunstimaailma äärealalt kaasaegse kunsti ja tänapäeva poliitika arutelu keskmesse.

Nüüdseks, kui siinset teksti kirjutan – pärast pöördelist 2020. aastat ja keset teist pandeemia-aastat –, on ehk teravalt teadvustatud, et keskkond, poliitika ja majandus on üleilmselt läbi põimunud ning aru on saadud ka kriisi olemusest. Kaks aastat pärast raamatu ilmumist leidsin, et algne pealkiri tuleb vormistada küsimuseks, millele siinsel näitusel osalevad kunstnikud on vastanud, tuues kokku kunsti, aktiivsuse ja maailma poliitika.

Algne väljaanne käsitles sotsiaalselt kaasavate kunstiprojektide kaudu kümmet üleilmset probleemi, sealhulgas ühiskonna militariseerumist, üha suuremat järelevalvet, süvenevat majanduslikku ebavõrdsust, erinevate ühiskondlike liikumiste esiletõusu, rahvaste ümberasumist, kosmopoliitikat, võitlust rassismiga, loomehariduse kriisi, queer-küsimusi ja poliitilist väljendust ning poliitilist tegutsemist võimaldavaid uusi vahendeid.

Arvestades, et üleilmne pandeemiakatastroof on neid pakilisi küsimusi üksnes võimendanud ja huvi sotsiaalselt kaasava kunsti vastu on kasvanud, võtsin vastu väljakutse korraldada see näitus Eestis. Raamatu kohandamine näituseks püüab kogu maailma hõlmava uurimuse asemel tõstatada põhimõttelisi küsimusi, mis algatavad arutelu ja aitavad mõista siinset sotsiaalselt kaasavat kunsti.

Rühmituse Chto Delat? ning kunstnike Sandra Kosorotova, Vala T. Foltyni, Urmas Viigi, Alina Bliumise, Dan Perjovschi ja Dushko Petrovichi uued tellimustööd, Lia Perjovschi, Daniela Ortizi, Duško Petrovitši, Kristina Normani ja Ala Younise konteksti sobitatud teosed, aga ka Tanja Ostojići, Zach Blasi ja Núria Güelli tööd küsivad, missugune on olnud kunsti roll viimasel ühiskondliku ja poliitilise võitluse aastal maailmas ning kuidas on eelmisel kümnendil kasutatud kunsti ühiskonna kujundamise vahendina?

Näitust koostades ning erineva tausta ja eri meediumidega töötavate kunstnike vahel dialoogi alustades juhindusin veendumusest, et kunstnikud osalevad meie aja tähtsaimates aruteludes ning nende hääl on oluline nii ühiskonna kujundamisel kui ka ettekujutuse tekkimisel, kuidas asjad võiksid teisiti olla.

Mida Tallinna-näitusele kogutud hääled räägivad? Näituse eesmärk ei ole saavutada osalevate kunstnike üksmeel. Pigem paljastab nende ühine käsitlus vastuolud ja võimu tasakaalustamatuse ning esitab väljakutse kultuurile, seejuures erinevaid seisukohti kokku sulatamata. Õppides keerulistes oludes tunnistama pingeid ja ületama erinevusi, kasutatakse sotsiaalsete muutuste esilekutsumiseks keerukaid vahendeid ja strateegiaid. 

Erinevaid, kuid omavahel seotud kunstilisi arusaamu ühendades olen püüdnud kujundada näitusepinna, mis pole üksnes kunsti esitlemise koht, vaid ka õppimise ja avastamise ruum. Loodan, et näituse mitmetahulised ja -kihilised kunstiprojektid ning kultuurikogemused aitavad taastada ühtsustunde ja innustavad vaatajat kujutlema, kuidas kollektiivse võimestamise uue käsitluse abil toime tulla neoliberaalse kapitalistliku kriisiloogikaga.