Aphrodite

Núria Güelli looming vaatleb ja mõtestab ümber seaduslikkuse piire ning analüüsib eetikat, mida institutsioonid rakendavad. See juhib tähelepanu võimu kuritarvitamisele seaduslikkuse ja hegemoonilise moraali varjus.

Installatsioon „Aphrodite“ dokumenteerib taotlust, mille kunstnik esitas muuseumile, et tema projekti loomiseks ette nähtud raha kasutataks tema sotsiaalkindlustusmaksete* tasumiseks seitsme kuu jooksul, mis on minimaalne aeg, et hiljem emapalka saada. Selleks koostas Güell juristi abiga näidisklausli, mille iga kunstnik võib edaspidi oma lepingutesse lisada. See sätestab, et asutus kannab kunstniku sotsiaalkindlustuskulud. Pärast mitut vestlust ja lahkarvamusi muuseumi juristidega keelduti klauslit lepingusse lisamast, kuid tingimusega nõustuti siiski suusõnal, kasutades avaliku sektori raha kunstniku sotsiaalkindlustusmaksete tasumiseks.

Kunstnik selgitas, et Hispaanias, nagu ka paljudes teistes riikides „ei ole seadused alati õiglased, ei lähtu inimesest ega keskendu hädavajalikule. Kujutavatel kunstnikel ei ole eritingimusi ja veel hiljuti võisid nad töötaja õigused saada ainult siis, kui andsid vabakutselistena oma panuse kategoorias „härjavõitlusprofessionaalid ja muud esinejad“, mis iroonilisel kombel näitab ilmekalt avaliku sektori ükskõiksust ja põlgust meie elukutse iseärasuste vastu.“

Kuigi kunstnikud töötavad tavaliselt riigiasutustes, ei peeta neid riigiteenistujateks, tarnijateks ega ettevõtjateks. Kunstnikud täidavad tegevuskavasid ja rikastavad kultuurielu, kuid töötavad valdavalt ebakindlates tingimustes, kus neilt nõutakse paindlikkust, enese ekspluateerimist, suurt liikuvust, ebastabiilset tööd ebakindla palga ja ebakindlate õiguste eest. Kui kunstnik saab lapsevanemaks, muutub eriti naiste ebavõrdsus veelgi silmatorkavamaks.