Materiaalsed aspektid

„Materiaalsed aspektid“ on Paul Kuimeti essee-film, mis linastub ühe tundmatu kollaažikunstniku töölaual. Erinevaid materjale, näiteks arhiiviväljavõtteid, ajakirju, raamatuid ja fotosid sirvides esitletakse meile modernistliku klaasarhitektuuri ajalugu. Filmi lugu algab 1850. aastal, kui kasvuhoonete projekteerija Joseph Paxton sirgeldab ühele paberitükile Kristallpalee kavandi. Algab peadpööritavalt kiire planeerimis- ja ehitustöö ning vähem kui aasta hiljem on omas ajas enneolematu ehitis valmis. Järgnevate aastate jooksul valmis järjest Kristallpaleest inspireeritud hooneid, sh New Yorgis, Montrealis, Münchenis ja Sydneys.

Film viitab 1980. aastate algul Marshall Bermani kirjeldatud paradoksile, et Nõukogude Liidu ulmekirjanduses ette kujutatud düstoopilised klaaslinnad said tegelikkuseks hoopis teisel pool raudset eesriiet nii-öelda vaba turu tingimustes. Tuntuim näide on Jevgeni Zamjatini 1921. aastal romaanis „Meie“ kujutatud läbipaistev klaaslinn, mille elanikke pidevalt jälgitakse. Päriselt on klaasmajad vastupidi enamasti läbipaistmatud ja nende peegeldavate fassaadide taga varjavad end meie maailmakorda juhtivad struktuurid, näiteks pangad, ministeeriumid, kohtud ning korravalveasutused.

Teos on Kuimeti loomingu autofiktsiooni näide. „Materiaalsed aspektid“ on üldse tema esimene heliga ja jutustav filmiteos. Hõlbus on filmi peategelases, anonüümses kollaažikunstnikus näha Kuimetit ennast, kes jalutab mööda Wall Streeti või seisab One World Trade Centeri jalamil, fotokaamera käes.