Kuraatori eessõna

„Kui teada tahate, siis lammutatakse kõik maha, kõik need laohooned, ridamajad … Kerkivad läbipaistvast ja poolläbipaistvast materjalist silmipimestavalt kaunid hooned, staadionid, basseinid, õhus hõljuvad pargid, kristallist joogi- ja söögikohad! Taevatrepid! Tõmmu pringi nahaga sihvakad nõtked naised! Raamatukogud! Lihased! Laboratooriumid! Täis päikest ja valgust! Vaba tööaeg! Autod, hõljukid, õhulaevad … Dispuudid, unes õppimine, stereokino …“

Sekretäri abi Vanderbildt vendade Strugatskite raamatus „Tigu nõlvakul“

Näitus „Lõputa lugu“ leiab aset maali- ja fotokunsti laiendatud väljade ühisalal, esindajateks (maali)kunstnik Mihkel Ilus ning (foto)kunstnik Paul Kuimet. Ilusa viimaste aastate looming on seisnenud eelkõige maalikunsti kui sellise lahkamises ja küsitlemises. Kuimeti tegevuses on oluline roll arhitektuuril nii jäädvustatavana kui ka näitusesaali püstitatud arhitektoonidena.

Pinnapealselt otsustades ei pruugigi esmapilgul kahe kunstniku töödes palju ühist leida. Siiski ühendab neid materjalitruudus ja loomise intensiivsus, mis kõige ehedamalt väljendub fanatismis oma valitud meediumi kui tehnoloogia vastu. Nii maalikunst kui ka fotograafia hõlmavad oma praktiseerijate jaoks hulganisti õigete käitumisviiside ning materjalivalikute juhiseid. Maalikunstniku lõuend olgu linane ja värv õline. Filmifotosid ei retušeerita Photoshopis, vaid valgust osavalt suunates pimikus. Nii näemegi Ilusa loomingus peamiselt traditsioonilisi maalikunsti materjale: õlivärvi, linast lõuendit ja töötlemata puitu. Kuimet rakendab järjepidevalt traditsioonilisi fotovorme: slaide, filmilinte ning analoogsuurendusi.

Praegusel pöördumatu üleilmastumise ajastul, kui paljud valdkonnad on ühtlustumas, sulandumas ja samastumas, võib eraldiseisvatest maali- või fotokunstiväljadest rääkimine mõjuda tagurlikuna. Ka visuaalkunstiväli on aina enam pigem püdel kui lahterdatud, seal tegutsevad kunstnikud kombineerivad väga erinevatest traditsioonidest pärit võtteid. Igaüks on ühtaegu meister ja õpipoiss ning ühtviisi väärtuslikud on materjalitehnilised oskused ja võhiklik entusiasm. Selles kontekstis võib Ilusa ja Kuimeti visuaalne purism näida erandlikuna. Tegelikkuses kasutavad mõlemad ka tehnoloogiaid, mis nende eelkäijatele kättesaadavad ei olnud. Ilus delegeerib enamiku murdeid ja lõikeid masinatele ning Kuimeti protsessis on sageli ka digitaalne etapp.

Siinsel näitusel võtavad nad vaatluse alla meie maailma juhtivad nähtamatud süsteemid – Ilus lokaalsed, Kuimet globaalsed –, mis aja möödumisest hoolimata püsivad või sünnivad üha uuesti peaaegu muutumatul kujul. Siiski on näitus märgiline ka nende iseseisvate kunstimeetodite seisukohast, sest mõlemad liiguvad enda jaoks uutel territooriumidel. Paul Kuimet on aastaid jäädvustanud modernistlikku arhitektuuri, sealhulgas rahvusvahelises stiilis klaashooneid, mida võib leida peaaegu kõigist suurematest ja väiksematest linnadest kogu maailmas. Nüüd näitab ta meile, kuidas 1850. aastatel rajatud Londoni Kristallpaleest sai kopeerimise ja moonutamise kaudu üleilmse kapitalismi ametliku arhitektuuri arhetüüp. Mihkel Ilus on pärast aastaid maalikunsti mängulist dekonstrueerimist jõudnud punkti, kus tal on võimalik välja töötatud visuaalse keele abil jutustada ka maalikunsti maailmast väljaspool asuvaid lugusid. Ta asetab inimmõõtmelised molbertmehed erinevatesse olukordadesse, mis viitavad Eesti poliitilisele ja töökultuurile, iseseisvusele eelnenud unistustele ning vabaduse saabumisele järgnenud tegelikkuse sõlmpunktidele ja autobiograafilistele asjaoludele.

Ben Lerneri romaanis „10.04“ läheneb New Yorgile ebatavaliselt tugev tsüklon. Madalamate linnaosade elanikud on evakueeritud. Teistele on antud juhised valmistuda elektrikatkestusteks ja varuda vett, toitu ning muud tarvilikku. Kui raamatu minategelane supermarketis varusid kogub, kirjeldab ta, kuidas teadmine saabuvast tormist ja ettekujutus võimalikust tulevikust mõjutab tema olevikukogemust. Esemed poelettidel hakkavad kumama ja ta hakkab eriti hästi aru saama, mis süsteemid peituvad nende taga.

Meid praegusesse üleilmastunud maailma toonud sündmuste jada on pikk ja selle alguspunkti on keeruline määrata. Ilusa ja Kuimeti paarisnäitus hõlmab sellest lõputa loost üsna lühikest aega, umbes viimast 170 aastat. Loodetavasti heidavad Ilusa ja Kuimeti teosed valgust minevikuseikadele nõnda, et see paneb värelema oleviku piirjooned ning avab ukse uutele tulevikukujutustele.