Jõudeaeg

 

„Aga Emil oli nüüd rikas, ta müts oli raha täis. Nõnda siis läks ta hoopis ja ostis endale terve kuhja võileibu, kukleid, kooke ning mahla. Kui ta oli selle kõik nahka pistnud, sõitis ta nelja krooni ja kahekümne ööri eest nelikümmend kaks korda karusselliga. Emil polnud kunagi varem karuselliga sõitnud, ta ei teadnudki, et maailmas on midagi nii vahvat olemas. „Noh, nüüd ma igatahes elan lustielu,“ mõtles ta karusselliga tiirutades, nii et ta lokkis juuksed lendasid. „Ma olen elus ka üht-teist mõnusat näinud, aga midagi selletaolist ei kunagi.“ Siis vaatas ta mõõganeelajat ja tulesööjat ja habemega daami ning pärast seda elamust oli tal veel kõigest kaks ööri järel.“

Astrid Lindgren „Vahtramäe Emil“

Vaba päeva saabudes võib tunduda, et võime selle ajaga ette võtta ükskõik mida. Tunne, et vaba aeg on prii, on aga petlik. Suure osa oma ajast veedame kaubastatud ruumis, kus iga kohv, eine ja lõbusõit maksab. Jõudeaeg on jõukatele: kel pole raha vaaterattaga sõita, peab kodus lauamänge mängima.