Inimest temast nagunii ei saa

Nii Ilusa kui ka Kuimeti loomingus on oma osa autofiktsioonil, mis tähendab autori enda elus faktidel põhinevat väljamõeldist. Olgugi et Mihkel Ilusa kõiki saali laiali lastud molbertmehi võiks teatud tingimuste korral vaadelda tema kloonide või kohatäitjatena, kehastavad teda sellel näitusel kõige rohkem kaks neist.

Näitusele sisenedes näeme kohe üht hiiglaslikku puidust molbertmeest trepi kohal tegemas ohtlikku kõrgushüpet tühjusesse. Kas on see meie maalikunstnik? Aga kelle kallal siin siis opereeritakse? Teose pealkirjaks olev lause „Inimest temast nagunii ei saa“ on laenatud Raimond Kaugveri jutustusest „Kuues kirurgiline“. Seda võiks veel edasi väänata ja öelda: „Maalikunstnikku temast nagunii ei saa.“ Kas valgusteid kasutav ja ruumilisi installatsioone loov kunstnik on maalija lihtsalt selle pärast, et enamik materjale on nii-öelda maali omad, ehk puit, lõuend ja õlivärv?

Tundub, et Ilus on enda kanda võtnud Sisyphose ülesande, proovides luua selgelt maalikunsti traditsioonidele tuginevat kunsti. Paratamatult aga segab teda püdel kunstiväli, mis laob talle kätte tööriistu näiteks etenduskunstide või kontseptualismi pinalist.