Kunstnikest

Rõõmsat jällenägemist oodates mängime viimase partii meie vanas heas renoveerimist ootavas Kunstihoones! Mängivad kunstnikud ja näitusekülastajad. Kaotajaid ei ole.

Tallinnas aadressil Vana Kalamaja 46 asub elukunstnike kommuun ja tilluke galerii Metropol 6 m2. Olmemugavustest ja sotsiaalsetest konventsioonidest mittehooliv sõprade kogukond, kelle elustiil on paljudele vastuvõtmatu, kujutab endast üht vähestest omaenese mängureeglid loonud kooslustest Eesti tänapäevases kunsti- ja muiduelus. Ambitsioonituse ja anarhistlikku vabadust hindavate elanikega on see Non-Grata, Kursi või Vedeliku väike vend, kes on vastu pidanud hämmastavalt kaua, võrreldes eelkõige suuremaid ja sihte seadvamaid pürgimusi järgiva, nende kõrval sõjamasinana mõjuva Tallinna kunstiskeenega. Sellest kommuunist pärinebki Taave Tuutma, kellele meeldib uskuda, et tema „liiklusmärgid“ on tulnud semiootikatõlgendustest. Küllap. Aga ilma mängusoone ja -leidlikkuseta poleks neist märkidest ühtegi sündinud.

„Mäng on väikese inimese töö,“ laulab artist, ise teab kui suureks kasvanud. Silja Saarepuu ja Villu Plink samastuvad meelsasti väikeste inimestega ega kõhkle olla koos nendega kord kilplased, kord monumentalistid. Väikeste inimeste installatsiooni kõrval annab Silja ja Villu video „EGO157“ meile kaasa ka soovituse selle näituse sisse minemiseks: „Hei! nagu me kõik, nii vajavad ka valge- ja sinikraed mängulisi lõõgastumisrituaale!“

Kui teil on kodus laps, pühendate talle suure osa oma elust. Juhtute aga olema kunstnik, libiseb laps teie loomingusse igal võimalikul viisil: kaasloojana oma fantaasiaid teie kätte usaldades nii nagu Edithi ja Nikolai alguses ühistööna kavandatud, siis poja jäädvustusena kunstnikust ema poolt teostatud „Koljas“… Või teie eneste hellust ja õrnust  sublimeerides, nagu teeb seda Jassi „Ilja“.

Nii Edith Karlsoni kui ka Jass Kaselaane oma poegadele pühendatud skulptuurid aitavad meil tervitada kõiki Koljasid ja Iljasid, keda loodame sõpradeks Lasnamäel!

„Elukestev kaunis mäng“ võiks öelda Kaarel Kurismaa loomingu- ja elutee kohta. Tema masinad ja aparaadid, monumendid ja maalid, jutud ja multifilmid palistavad aastate verstaposte, millel pole plekke ega pahameelt. Sellele näitusele tehtud „Vaikelu“ koosneb puhtaist ja nappidest mustvalgetest vormidest, kaugusesse koonduvast ideaalmaastikust.

Esmapilgul tundub, et tõsimeelsemat meest kui Art Allmägi on Eesti kunstist raske leida. Aga olukorrad, kuhu ta harvaesineva tõsidusega oma kunstiteosed lükkab, on täis kiikse ja mängulisi metafoore. „Minu jaoks on suhestumine ja küllap ka vaatajaga mängimine oluline,“ ütleb Art Gregor Taulile ¹http://gregortaul.ee/articlesinest/moned-loigud-art-allmaest-ja-noorest-eesti-skulptuurist oma ülirealistlikest, sõja- ja võimumänguritest, kunsti- või piibliloost pajatavate installatsioonide kohta.

Peente, savi ja maniküüriseguste sõrmedega Kris Lemsalu enamasti tekstiili ja keraamikat ühitavad teosed on üht- või teistpidi autoportreelised. Pidevalt teel, oma peas või päriselus, seikluste ja sõprade otsija ning leidja, räppab Kris kujundite maailmas, millest loob jõulisi, vastuolusid ühendavaid kooslusi. Niiviisi toimida ja luua ei saaks mängimise võlu tundmata, seepärast on Kris ka osavalt kombineeriv meistermängur.

Mäng abstraktsete kujunditega peaks olema kõigile tuttav, sest miks muidu sodime täis märkmikulehti, ise asju ajades. Vaadake ja nautige, kui veenvalt nõrutavad ja lihvivad värve ning pilluvad kujundeid Kaido Ole abstraktsed maalid! Nendega ta alustas oma professionaali-teekonda noore mehena, nende juurde pöördub ta tagasi nüüd juba küpse kunstnikuna.

Robin Nõgisto kujutlusvõimes on tugevat, intensiivset mängulisust. Aga on ka detailiküllusest moodustuvat laia haaret. „Õhtul, kui päike läheb looja … hakkavad inimesed romantiseerima elu mastaape. Hommikul tundub sinine taevas kõigest sinise taevana, ometi on selle taga suur ja avar kosmos,“ ütleb Robin. „Loodan leida seda inimese punkti kusagil siin suures universumis.“²https://kunstiveeb.sadolin.ee/preemia/robin-nogisto-2/#video Niisugune püüdlus, kord teadvustatuna, annab endast märku ka keksumängukastide ja kiigemängu istumislaua maalingutes.

Mäng argi-, tähe- ja kehavormide kui kujundeid loovate märkidega, küllap võiks nii öelda Raul Meele traditsioonilisest kunstiõpetusest ja -käsitusest puutumata loomingu kohta. Leidlikkusele, töövõimele ja -mahule toetudes võib Raul vabalt defineerida oma kunsti kui „mängu, ilu ja igavese elu“ eeldust.

Doktorikraadiga Camille Laurelli poolehoid kuulub huumorist lugu pidavaile, „läbikukkunud“ kunstnikele, viidetest tulvil teostele, mille originaalsust pole mõtet tuvastama hakata, koos- ja ühistööle. Tema tegemisi on kergem nautida kui analüüsida.³Kaaperdame Claire Bishopi iseloomustuse Peter Fischli ja David Weissi loomingu kohta („Suddenly This Overview“ Guggenheimis 2016. aastal), ja kasutame seda ka neist mõjutatud Camille Laurelli puhul. Sobib hästi. – Vaata: https://www.artforum.com/print/reviews/201604/peter-fischli-and-david-weiss-58717

„Mul ei olnud CV-d, ma ei käinud avamistel ega püüdnud ennast müüa, nii oli omaloodud institutsioon ainus, kus sain mängida oma reeglite järgi,“ ütleb Camille, kes koos Andrejs Rusinovskisega asutas neli aastat tagasi Eesti populaarse interaktiivse videomängude muuseumi LVLup!, mis asub Tallinnas Akadeemia tee 28. „Mängin kaasaegse folkloori ideega, samal ajal tean, et see kontseptsioon võib tähendada väga erinevaid asju,“ lisab Camille.⁴https://idaidaida.net/et/jarelkuulamine/vitamiin-k-2020-09-11

Mark Raidpere kui foto- ja videomeistri silma tundlikkuses ning Alice Kase maalijaandes pole kellelgi põhjust kahelda. Marki kibedalt nõudlik, samal ajal empaatiline pilk ja Alice’i kerge käsi, millele pea põikpäiselt vastu räägib, loovad pingestatud õhustikke nende töödes. Surmtõsised ükshaaval, on neist kahe peale saanud osalised peitmise- ja leidmise mängus.

August Künnapu loomingus on raske teha vahet elul ja kunstil, mängul ja tõsielul. „Ent teisest küljest (ja õnneks!) on ikkagi just teatav mänguline elurõõm ühes värvivirtuoossuse ja naiivsusega see, mis muudab August Künnapu loomingu ehedaks ja algupäraseks. Metafüüsilise kandvusjõuga maalimeistreid on Eestis rohkem kui kümmekond, August Künnapu taolisi äärmiselt omapärase pintslikirjaga mängumehi aga kolm-neli.“ – Mehis Heinsaar⁵https://augustkunnapu.epifanio.eu/t.html

Kui kuulsate vanemate andekas järeltulija hakkab tegema hampelmanne, siis näib, et ta on oma andest väsinud ja pöördunud lapsepõlvemaa süütute rõõmude poole. Maria-Kristiina Ulas, noore ja virtuoosse joonistajana julgelt seksuaalfantaasiaid torkiv, on sirgunud puhast mängu harrastavaks, pöördumatult täiskasvanuks saamisest hoiduvaks naiseks, kes muinasjutulisi olendeid taltsutada oskab.

Mängida võib ka oma südametuksete rütmi ja emotsioonide ulatusega nagu teeb seda Marko Mäetamm. Argiste kirgede, pilafantaasiate ja tõsimeelsuse piiril turniv Marko on seekord oma särgi lõhki tõmmanud … ja leidnud selle alt hella ning punase, igatseva ja aravõitu lõvi südame – vinge armastuselooma.

Väljamõtlejaile ja lugude jutustajatele Neeme Külmale ja Dénes Farkasele anname sageli ja hea meelega andeks, et nad ei tea, mida nad teevad, sest nad teevad seda lummavalt, igavat praktilist meelt hulluksajavate väljamõeldistega toites, tunnete, teadmiste ja ajalooga mängides, veatu oskustööga end lunastades.

Nagu näete: sellel näitusel ei ole ühtegi mänguvaba tööd. Kurja mängu oma kohe kindlasti mitte! Siia me teid mõneks ajaks jätamegi, palun mängige edasi! Me käime korraks ära.