Abstraktsed maalid aastatest 1990–2021

„Nagu näha, olen ma abstraktseid töid teinud kahel eri ajal, esmalt päris alguses, ja nüüd lõpus … Kohe-kohe kooli lõpetama pidava tudengina oli see abstraktsus mulle nagu viimane päästerõngas, sest õpitud oli juba nii palju ja valimatult, et neid tehniliste oskuste pusletükke oli lauale kogunenud ülearu ja üleliigseidki. Abstraktse meetodiga sain laua puhtamaks ja uuesti kõige hädavajalikuma ABC juurde tagasi, ning nii nappide mänguasjadega sain ka kunstile lõpuks pihta. Kuigi osalt mäng, aga mäng kui mitte elu ja surma, siis vähemalt mõisa ehk kunstnikuks saamise peale.

Hiljuti uut abstraktset seeriat alustades oli olukord paljuski teine, mõisat ilmselgelt mängus ei olnud, aga tunne, et nüüd on taas aeg nii proovida, täiesti siiras. Miks? Põhjuseid on alati rohkem kui üks, aga arvan, et üks suuri põhjusi on mu jutustamislembus, ning abstraktses keeles on jutustamine teistsugune kui realistlikumal moel. Elus on erinevaid etappe ja selleks, et olla liikumises ja sedakaudu ehk isegi jõuda millelegi olulisele üha lähemale, on vaja ka vaheldust, et ühe kaudu puhata teisest. Tsiteerides varalahkunud laulikut „Kord on sobiv hetk hingata välja, aga teinekord hoopis sobiv hetk hingata sisse“. – Kaido