Voolavad piirid – kväärivad piirid

Maria Kapajeva lõi selle tsüanotüübi 2025. aasta suvel Eesti ja Venemaa piiril Narva jõe ääres, pool aastat pärast vähki ennetavate operatsioonide läbi tegemist. Uus kväär keha ei sobitu binaarsesse soojaotusesse, kuid looduses on rohkelt näiteid organismidest, kus ühel isendil esinevad nii emased kui ka isased suguelundid või mis paljunevad suguelunditeta. Lisaks enda kehale valgustas kunstnik kangale sääraseid Narva jõe ääres kasvavaid taimi – sõnajalgu ja raudrohtu. Kujutades end osana jõest, viitab Kapajeva inimkeha voolavusele ja vedelusele. Kõik, mis elab, sisaldab vett, seda esineb maakeral pilvedest maapõueni. Läbi üleilmse veeringluse on kõik kehad seotud üheks suureks veekoguks. 

Tsüanotüüpia tehnika puhul kaetakse paberi, antud juhul kanga pind, aeglaselt reageeriva valgustundliku emulsiooniga. Põhiliselt valmistatakse selles tehnikas fotogramme – valgustundlikule pinnale asetatakse erinevad esemed, pinna valgustamise järel talletuvad sellel nende siluetid. 19. sajandi teisel poolel populariseeris selle tehnoloogia inglane Anna Atkins, keda peetakse ühtaegu nii esimese fotoraamatu autoriks kui ka esimeseks naisfotograafiks. Kümnendi jooksul avaldas ta kolm raamatut fotogrammidega inglise vetikatest.