Kuraatori eessõna

Isegi piir asub millegi keskel

Püüdes kirjeldada maailma, milles elame, oleme sunnitud keerukaid nähtuseid ja mõtteid alatasa lihtsustama. Näib, et selleks, et midagi saaks üldse kokku võtta, peab alati midagi välja jääma. Lausa sel määral, et kirjeldustel ja mudelitel ei ole lõpuks tõelise maailmaga suurt midagi ühist. Sellisena võib mõista ka maailmavaadet, mis jagab inimkonna rahvusteks, kes omakorda koonduvad rahvusriikideks ning mis eeldab, et piir kahe riigi vahel tähistab ühe rahvuse järsku asendumist teisega. Tegelikkuses on piirialad mitmekülgsed ja keerukad üleminekutsoonid, kus erinevad kultuurid ja tavad elutsevad korraga. 

Usun, et paljude eestikeelsete eestlaste jaoks on Narva justkui täielik teine ning leidub hulganisti neid, kes ei ole kunagi Eesti suuruselt kolmandas linnas käinud. Keskajast saati on Narva jõgi olnud poliitiliseks, kultuuriliseks ja religioosseks piiriks Euroopa ja Venemaa vahel, mille tunnistajaks on ka teine-teisel pool jõge paiknevad Narva ja Jaanilinna linnused. Kuigi piirkond on sajandite jooksul korduvalt omanikke vahetanud, kuulusid Narva, Jaanilinn ja ümbritsevad vallad alates pärisorjuse kaotamisest 19. sajandil kuni NSVLi lagunemiseni 1991. aastal järjepidevalt sama võimu alla. Rahvusvaheline piir koos piirivalve, ületuspunktide ja seireseadmetega on seega alles võrdlemisi hiljutine nähtus. Seda tõdemust vaagides tunnen, kuidas Narvat ümbritsev maastik mu kujutlustes avardub, linn lakkab olemast pelgalt piir, eraldus või lõpp ning sellest saab ühe elu-olu kese. 

Maria Kapajeva isapoolse pere juured on Narva jõe idakaldal. Lapsena veetis ta suved sealses maakodus, mis asus sõdadevahelisel ajal Eesti Vabariigi koosseisu kuulunud Zagrivje külas. Viimast korda külastas ta pere ajaloolist kodupaika teismelisena, sest Nõukogude Liidu lagunemise järel sai Narvataguse piirkonnast Vene Föderatsiooni piiritsoon, kuhu pääseb vaid erilubadega. Lõpuks otsustati ligipääsmatu kodu maha müüa. Koht, millele perekond võlgneb oma nime ja kodakondsuse, elab nüüd edasi vaid mälestustes.

Kui Kapajeva sündis, polnud Eesti idapiir enamat kui joon maakaardil, kuid Ukrainas kestva sõja tõttu on see piir praegu kinnisem kui kunagi varem. Samuti just praegu, selle näituse ajal, on Kapajeva täpselt sama vana, kui oli rinnavähki surres tema isa ema. Neli aastat tagasi sai ta teada, et on vanaemaga, keda ta mitte kunagi ei kohanud, vähki tekitava geeni kaudu igavesti seotud. Aasta tagasi tehti Kapajevale ka vähki ennetavad lõikused, millele järgnesid suured muutused tema kehas. 

„Ma olen piir“ on Maria Kapajeva seni suurim isikunäitus ning mitmeid siinseid teoseid eksponeeritakse esimest korda. Näituse käivitajana on ahvatlev näha ühte inimkehasse mahtuvaid pingeid geopoliitiliste ja geneetiliste jõudude vahel, kuid nii annaksin taas alla ülemäärasele lihtsustamisele. Nagu ka kunstnik, on see näitus oma olemuselt kväär. On võimalik leppida asjaoludega, millega tingimata ei nõustuta. On võimalik kõike ühtaegu tervitada ja küsimuse alla seada. Needki mõtted on paarikud, aga mitte kunagi lõplikud, vaid kui doominoklotsid, mida saab peale iga mängu jälle laiali segada ja taas teisiti kokku panna. 

Kapajeva kogemused on ühtaegu sügavalt isiklikud, kuid põlvkondadeülese mõõtme saanuna ka üldinimlikud. Aastate jooksul on ta enese identiteeti ja piir-olemist erineval moel kaardistanud ja kujutanud, tööriistadeks performance’id, kaamera, käsitöö, kirjutamine, vestlused ja arhiivimaterjalid. Süübides nii isa- kui ka emapoolse perekonna ajalukku, püüab ta eelkõige iseennast mõista, kuid korduvad võtmekujundid – puud, kangad ja veekogud – rõhutavad tema seotust kõige ja kõigiga, olgu me juured, lõimed või allikad.