Nimetu paberlennukimasin

Ei ole vist ühtki teist transpordiviisi, mis suudaks inimest niivõrd suurel määral ühtaegu vaimustada ja tülgastada kui lendamine. Suured lennujaamad on korraga futuristlikud utoopiad ja kõledad kaubanduskeskused. Aga see jõnks, mis sind õhkutõusmisel läbib – ma lendan! Selle kõrval muidugi kõik need pinnapealsed hädad: vara ärkamine, lennu edasilükkumine, kuiv õhk ja halb toit. Lendamine iseenesest on esialgset võlu kaotamas. Kiire kliimamuutuse tõttu põevad inimesed lennuhäbi, aina enam vaadatakse viltu lühikestele rämpsreisidele. Ometi ei suutnud isegi pandeemia asjade seisu muuta ja saastav lennundussektor aidati hiiglaslike dotatsioonidega uuesti jalgele.

Johannes Säre on näitusele loonud masina, mis voldib ja tulistab lakkamatult paberlennukeid. Linnagaleriis on seega iga päev võimalik lendamise imet oma silmaga näha. Meie kõigi nörritamiseks ei voldi masin lennukeid kolmanda ringi taaskasutatud paberist, Kunstihoone jääkidest või mõne ministeeriumi töödokumentidest. Selle asemel lennutab kunstnik üksteise järel täiesti mõttetult vastu seina uhiuusi lumivalgeid paberilehti: siuh, siuh, siuh.