Kuraatori eessõna

„Me pole kunagi nii hästi elanud kui praegu.“ Nii väidab mõni majandusinimene, kes usub, et tema on elanud kõikidel aegadel. Aga vaadake pisut ringi: enamik rahvaid pole kunagi nii halvasti elanud kui praegu. Nii halvasti pole elanud puud ega lilled, metssead ega mesilased, sammal ega sisalikud. Meri pole iial nii mürgine olnud, isegi kalad köhivad. Mis on selle põhjus? Nüüd võib viimaks vastata: majandus on selle põhjus. Kõik olendid on väsinud majandusest. Sure, majandus.“ 

Hasso Krull „Tänapäeva askees“

 

Juba viiendat¹Tegelikult on ajaarvamisi muidugi mitu. Sirbis ilmunud Asko Lõhmuse aastakokkuvõtete järgi on täis saanud viis aastat. On ka neid, kes leiavad, et terav debatt Eesti metsanduspoliitika üle on katkematult kestnud kogu aeg pärast iseseisvuse taastamist. aastat kestab Eestis avalik konflikt, mida on ajakirjanduses nimetatud küll metsatüliks, metsapoleemikaks, aga ka metsasõjaks. Lihtsustatult võiks öelda, et konflikti ühel pool on need, kes leiavad, et raiutakse liiga palju, ja teisel need, kes olukorda pooldavad. Esimeste hulka kuuluvad looduskaitsjad ja teised, kes leiavad, et mets on midagi enamat kui puit. Teiste hulka kuuluvad metsatöösturid koos valitsusega – ühesõnaga majanduskasvu usku inimesed. Lähiajaloost on teada veel mitu sõda, mida Eesti looduskeskkonna üle avalikkuse ees on peetud. Seitsmekümnendatel peeti nn soodesõda, mille käigus astusid kohalikud looduskaitsjad vastu Nõukogude keskvõimu massiivsetele kuivendusplaanidele.²Soodesõda ei lõpe kunagi. Intervjuu botaanik Ann Marvetiga. Soodesõda lõppes 1981. aastal 30 sookaitseala moodustamisega. Selleks ajaks oli suur osa pöördumatut kahju juba muidugi tehtud. Kunagi Eesti koha peal laiunud katkematu sooarhipelaagi asemel katavad toimiva veerežiimiga sood täna vaid 6% Eesti pindalast.³Muistsest sooarhipelaagist on kirjutanud Kristjan Piirimäe. Vt nt Kristjan Piirimäe. Estonian Nature. Eesti Instituut 2018.

Järgmine suurem konflikt lahvatas 1987. aasta alguses, kui tulid avalikuks plaanid rajada Rakvere külje alla mitu uut fosforiidikaevandust. Järgnesid ulatuslikud meeleavaldused kogu Eestis ning vaevu pool aastat hiljem kaevanduste rajamise kavad külmutati. Fosforiidisõjas said keskkonnahoidlikud ideaalid kokku rahvuslike pürgimustega ja sageli peetaksegi seda konflikti Eesti iseseisvuse taastamiseni viinud sündmuste ahela alguseks. Kuidas on siis võimalik, et metsasõda kestab ja kestab ning lõppu ei paista kusagil? Kas me ei olegi siis metsarahvas?

Kuigi loodusrahvusluse ideel on Eesti kultuuriloos pikk ajalugu, on praegu laialt levinud metsarahvamotiiv tekkinud alles viimase paari kümnendi jooksul.⁴Tõnno Jonuks, Atko Remmel. Metsarahva kujunemine. Retrospektiivne vaade müüdiloomele. Keel ja Kirjandus 6/2020. Eesti folklooris, kui seda üldse mainitakse,⁵Ööülikool. Leelo Tungal ja Maarja Kangro. Metsast. ERR 2008. on mets pigem neutraalse või isegi negatiivse konnotatsiooniga. Sinna saab ära eksida, see on võõras ja täis loomi ning kurje vaime.⁶Jonuks, Remmel 2020. Läbi ajaloo on eestlaste jaoks ilus maastik olnud eelkõige haritud maastik. Mõelge kas või meie liigirikastele kultuurmaastikele, puis- ja rannaniitudele – need on ju karjamaad! Ka Kalevipoeg oli künnimees, mitte metsavana. Metsarahva motiivi taust on eeskätt 1970. aastates, kui näiteks Lennart Meri, Veljo Tormis ja Kaljo Põllu rõhusid oma loomingus Eestlaste soome-ugri päritolule. Samal ajal moodustati ka esimesed rahvuspargid ja rajati linnalähedastesse metsadesse matkaradu ning telkimisplatse, millega anti tõuge tänapäevase loodusturismi tekkeks.⁷Samas. Tõeliselt ringlusse läks metsarahva väljend laulva revolutsiooni ajal ning on praeguseks end kindlalt rahva teadvusesse kinnitanud. See idee, mis võib näida meie rahvusele igiomane, on tegelikult kuju võtnud suhteliselt lühikese aja jooksul.⁸Samas.

Metsarahva motiivi võrdlemisi lühike vanus ei peaks iseenesest selle väärtust kuidagi õõnestama. Loodust hindav rahvuslik identiteet koos keskkonnahoidliku kombestikuga võiks olla üks vasturohi aina kriitilisemale ökoloogilisele kriisile. Paraku on lood just risti vastupidi. Eestlase vankumatu usk iseenda looduslähedusse ei lase meil märgata tõelisi keskkonnaprobleeme meie ümber.⁹Linda Kaljundi. Ökovisioonid: Eestlus – loodusrahvamüüt keskkonnakriisi ajastul. Vikerkaar 9/2019. Me ei pea looduskaitseküsimusi oluliseks isegi valimas käies¹⁰Asko Lõhmus. Metsapoleemika kolmandal aastal ronisid kollid kapist välja. Sirp 30.08.2019., mille tulemus on keskkonnakahjuliku majandamise jätkumine ühest valitsusest järgmiseni. Asko Lõhmus on arutlenud: „Vahest seletab Mikita raamatute menugi lugejate põgenemine soovtõlgendusse, justkui lunastaks seenelkäik kahju, mida me rahvana teeme?“¹¹Samas.

See samuti Valdur Mikitalt näpatud pealkirjaga näitus hakkas esimest korda kuju võtma ühes langetatud riisikametsas Risti lähedal. Kaua aega näis, et see on ka näituse ainus konkreetne seos metsaga. Tegelikult on mets siin kujund, looduse arhetüüp. „Mändfulness“ on eestlusest, maastikust, pinnapealsest hingestatusest ja riiklikust rohepesust kõnelev kollektiivne visand, mis algas kavala komöödiana, aga Eesti looduse käekäiku jälgides muutus ajapikku meeleheitlikuks tragöödiaks. Igaüks teab, et puude taga metsa nägemiseks, peab sinna vaid sisse astuma. Umbes samamoodi on kunstiga, mis saab olla keeruliste ja vastandusi tekitavate teemade käsitlemisel omamoodi erapooletu vahemees. Muidugi tingimusel, et vaadatakse pinnast kaugemale. Ja nähakse näiteks maastikku tervisejooksja ümber, aastaarvu karikatuuri nurgas või rahatähti Lennuki purjes. Mida ütlevad need kujundid eestlase ja maastiku ajaloolise sideme kohta?