Pikamaajooksu mütoloogia

„Mändfulness“ on kirjanik Valdur Mikita pakutud eestikeelne vaste budismile tuginevatele mindfulness’i ehk ärksameelsuse võtetele. Sõnamäng tõmbab tingliku ühendusjoone metsas käimise ja vaimu puhastavate praktikate vahele. Kuigi ärksameelsuse efektiivsus depressiooni ja ärevusega võitlemisel on teaduslikult tõestatud, levib ingliskeelne termin ka tühja moesõnana. Samamoodi on metsarahva mõiste kasutusel nii looduskaitsjate kui ka metsatöösturite hulgas. Seepärast sisaldab ka Mikita leidsõna kaht poolust: positiivset männimeelsust ja petlikku rohepesu.

Mediteerimise või metsas uitamise asemel käib Hanna Samoson vaimu teritamiseks jooksmas. Ta jookseb vabas õhus ja igasugustel maastikel. Ükskord jooksis ta nii palju, et jalad hakkasid valutama ja jooksust hakkas kujunema tants. Teine kord jooksis ta nii kaua, et vaimusilma kerkis uus fantastiline ilm kauni loodusega, kus tema koha võtsid erinevad ilusad lopergused kehad. Samosoni tantsu ja jooksu kombineeriv liikumine mõjub vahel õõvastavalt, isegi hüsteeriliselt. Justkui püüaks ta stagneeruvas maailmas midagigi enda kontrolli all hoida.

Netis laialt ringleva meemi järgi on majandusele kõige kasutumad inimesed jalgratturid, kes on heas vormis ega kuluta tarbetult raha. Mis kasu on inimesest, kes muudkui jookseb, aga mitte aja peale, mitte võidu peale ega ka mitte klubis lindi peal?