Kuraatori eessõna

Kui varasemad tööstusühiskonnad põhinesid kapitali ja tööjõu vahelisel otsesel seosel, siis praegune sotsiaalmajanduslik tegevuskava – mida mõnikord peetakse ka 4. tööstusrevolutsiooniks – on seotud võrgustike loomise ja lisaväärtuse pakkumisega. Heaolu saab nüüd luua väiksema hulga tööjõuga. See nihe on toonud töölisklassile täiendavaid riske: varasemates tööstusühiskondades suudeti ärakasutamisohule suuresti vastu seista, koondudes ametiühingutesse. Individualistlikumas võrguühiskonnas tuleb pidevalt näidata ja tõestada, et oled mängu osa, tundes kõrvalmõjuna alatasa hirmu ülearuseks muutumise ees. Eraelu ja töö kattuvad üha suuremal määral. Teisisõnu nähakse ja koheldakse meie praeguses ajasurvestatud kõrgjõudluskultuuris inimkeha üha enam kui laaditavat seadet, omamoodi akut. Püüame kellast kellani tööd teha ja trotsida sooritussurvet, indekseerides oma keha ja energiat vastavalt heaoluskeemidele, kus tasakaalustatud toitumine ja füüsiline koormus ning sellega kaasas käiv tervise estetiseerimine muutuvad elustiiliatribuutideks pidevas tajualases võidurelvastumises. Kollektiivselt mõtlemise asemel distsiplineerime oma keha otsima pidevalt pääsu tööskeemidesse, mis tunnistavad meie olemust ja väärtustavad meie energiapanust. Järgime sooritamise imperatiive, sest mõte süsteemist välja kukkumisest ja tähtsusetuks muutumisest tekitab hirmu ja ärevust.

Laura Kuuse kunstipraktikas võib täheldada elavat huvi selle praeguse ühiskondliku inimseisundi vastu. Tema töö on seotud tingituse põhimõtete, vastavustasandite ja ühiskondliku normatiivse eetikaga, mille oleme ise peale surunud ja üle kandnud nii oma kehale, käitumisele ja tegudele kui ka viisidele, kuidas eneseteostus ja identiteedi kujunemine alluvad üha enam ühemõõtmelise tarbijaliku kvantifitseeritud mina mõistetele. Kuuse looming on siin suunatud kvalitatiivsele hüppele, et eemalduda kognitiivse kapitalismi ja neoliberaalse ühiskonna vahelistest rõhuvatest sidemetest ning radikaalselt pürgida kehalise vabaduse poole ja käsitleda soove rikkusena, mitte aga täitmatu puudujäägi ja aeglase läbipõlemise kultuuri osana. Kunstniku eesmärk on näitlikustada viise, kuidas vaba aeg on üha enam rakendatud tootlikkuse skeemidesse, ning pakkuda selle asemel välja teistsuguseid hoiakuid, suhtumisi ja strateegiaid, mis murravad end lahti puhke- ja tööaja ühesuunalisest dünaamikast.
Kuuse uuringud saavad alguse kodukeskkonna vaatlemisest või täpsemalt küsimustest (pool)avalikele ruumidele projitseeritud koduste mõjude kohta. Raamatukogu, kino, muuseumi, spordisaali, kaupluste ja ladude, eelkõige aga kontori- ja tööruumide puhul kandub kodususe kogemus privaatsfäärist üha sagedamini (pool)avalikesse ruumidesse, et suurendada inimeste heaolutunnet. Kodune keskkond, eriti aga elutuba, on laetud pinnas, isegi kui me seda päriselt ei märka. Pealtnäha privaatse ruumina, kuhu tagasi tõmbuda ja kus end laadida, on elutuba ja selle pikendusena ka elutoa/kontori hübriidruum muutunud väidetavalt fukooliku biovõimu (mida võiks kokkuvõtlikult nimetada ka „kõige elava juhtimiseks“) tänapäevaseks kehastuseks. (Jagatud) kodukeskkond on indekseeritud sarnasel viisil, nagu meid pannakse uskuma, et saame oma identiteeti, ainulaadsust ja ehedust tõendada, kui ostame ja tarbime moekaid ja uudseid esemeid, mis tähendab aga sisuliselt ühe ja sama asja kvantitatiivset levikut arvukate eksemplaridena. See kipub toimima isikupärastamise ruumina, kontrollides meid samal ajal füüsiliselt meie endi toodud taustapiltide, ekraanil kuvatud tegelikkuse, seadmete ja tarbeesemete kaudu. Kui istumisest on töökeskkonnas saanud otsekui uus suitsetamine, siis kuidas peaksime käsitlema oma heaolu suurendamist elutoas? Kui me räägime võimalikust pereloomisest, siis millisel segastel põhjustel näeme hiljem oma Facebooki uudistevoos beebitarvete reklaame? Sisemine ja välimine, era- ja avalik maailm ühinevad; eristust virtuaal- ja päriselu vahel ei ole. Sõltuvusahel jõuab ringiga tagasi algusse, nii et isegi kõndimine kui vabaduse ülim avaldus on arenenud kapitalismi vektoritel indekseeritud pealtnäha isiklikult meile koostatud sporditoodete reklaamide kaudu. Ja nõnda me siis ostamegi uued piiratud erimudeli tossud või tasakaaluliikuri.
Laura Kuusk ei huvitu kuigivõrd kehalise reduktsionismi seisundiga silmitsi seismisest ja selle seljatamisest, illustreerides tervise suurenenud esteetiseerimist ja seda, kuidas meie stabiilsed käitumisharjumused põhinevad soetatavate elustiiliatribuutide turulevikul. Ühtlasi ei püüa ta omamoodi „meie versus nemad, meie versus süsteem“ loogika abil pakkuda radikaalset läbimurret süsteemis, millesse oleme vabatahtlikult ja tervenisti sukeldunud. Ta püüab oma loomingus vastanduda hoopis arenenud kapitalismi mõjule, matkida ja õõnestada selle loogikat, tutvustades erinevaid copy-paste kultuuri malle. Seejuures lavastatakse näitus „Kallis algoritm,“ argiliigutuste koreograafiana: vaateaknast saab hübriidorgaaniliste rõivaskulptuuride väljapanek, galeriitöötaja täidab ühtlasi tajujuhi rolli, raamatunurk annab täiendavaid juhiseid sotsiaalsete ootuste, tingituse põhimõtete ja käitumisharjumuste õõnestamiseks, videoinstallatsioon tutvustab kolme mitteinimnäitlejat, kes püüavad inimeste töökeskkondades hakkama saada ja nendega suhestuda, ning viimaks võib kohata ka mitteinimorganisme, kes ei allu kellelegi.

Lõppude lõpuks on näituse eesmärk lihtsustada radikaalselt immanentsetesse suhetesse mähkunud keha ümber toimuvat arutelu, näidata, et kogu keha mõtleb, ja pakkuda põhjendatum perspektiiv, mis tegeleb vastastikuse mõju ja hoolitsusega. Asukohapoliitika feministliku teooria praktiseerimisega püüab Kuusk tekitada ettevaatust ja teadlikkust seoses meie endi positsiooniga asjade skeemis: oleme vastastiksõltuvuses muude olemisviisidega, mis võimaldavad meil füüsiliselt toime tulla, eemal antropotsentrilistest sõltuvusahelatest, mis paigutavad inimese kõige keskmesse. See puudutab meid kõiki.