Kuraatori eessõna

Koolnu jalad, tekid, kangrud, muna

„Koolnu jalad, tekid, kangrud, muna“ on poeetiline uurimus, mis keskendub materjalile kui jutuvestmise inspiratsiooniallikale. Näitus käsitleb materjali kui kujutlusvõime ja mälu kandjat ning vaatleb eklektilisi permutatsioone, mis tekivad mineviku rekonstrueerimise käigus arhiveerimiseks või tuleviku kujutlemiseks. Kui mõelda materjalile nagu tekstiil ajaloo voolus, on see habras, eriti kui seda korralikult ei hooldata ega säilitata. Seetõttu on teinekord keeruline hoida mateeria ja tähenduse ühendust ning mineviku materiaalsed kultuurid muutuvad raskesti loetavaks.

Laskmata end segadusse ajada, valivad näitusel osalevad kunstnikud hoopis mängulise lähenemisviisi, muutes materjali lugudeks ja lood materjaliks. Selle asemel et keskenduda materjali tuhmumisele ajas ja selle jälgedesse kinni jääda, toovad kunstnikud selle külluslikult tagasi, täites lüngad oma äranägemise järgi. Isehakanud ajaloolaste ja arheoloogidena kasutavad nad sageli huumorit, groteski ja liialdusi, et mõtestada, kuidas nii inimtegevus kui ka aja jooksul loodusjõud materjali kujundavad.

Erinevale taustale vaatamata töötavad kõik kunstnikud ühel või teisel viisil tekstiiliga – materjaliga, millel on tihe seos inimkehaga. Tekstiili vormitakse kehade järgi ja kehade jaoks ning selle lagunemine tuletab meile meelde ka keha hääbumist. Ent selle asemel et käsitleda seda leina allikana, vaatlevad kunstnikud aja kulgu ringsemalt ja töötavad mõnes mõttes mõistuspärasusele vastu. Lisaks tekstiilile kasutavad nad aja möödumise kirjeldamiseks ka teksti, heli ja performance’it. Selle asemel et takistada mineviku kehasid ringi ekslemast, neid hoopis julgustatakse seda tegema: keerutama, esinema, lugema, laulma, töötama, jälgi jätma, oma vabadust nautima ja ennast näitama.

Näitust „Koolnu jalad, tekid, kangrud, muna“, kus leidub mitmesuguseid viiteid tööstusliku tekstiilitootmise ajaloole, neobaroki esteetikale, soost leitud mumifitseerunud surnukehadele ja kväärajaloole ning mis mõtiskleb materjali kuhjumise ja lagunemise üle, võib vaadelda kui minevikusündmuste väikest kogumikku, mis võisid, kuid ei pruukinud juhtuda. Kujuteldavate minevikusündmuste materiaalsed esitused muutuvad jutustamisvahenditeks, mis ühendavad need juhtumid praegusajaga.

Näitusel osalevad kunstnikud Mónica Mays, Netti Nüganen, Heinrich Sepp (koostöös Mikk Madissoni ja Sorcerer Sourcing) ja Johanna Ulfsak.

Näituse kuraator on Keiu Krikmann.