Huulhein

Heinrich Sepa kaheosaline kunstiteos on inspireeritud 1936. aastal Rabivere rabast leitud mumifitseerunud surnukehast, nn Rabivere naisest, kelle säilmed avastasid turbakaevajad kraavi laiendamisel. Umbes 300–350 aastat vana surnukeha ja tema riided olid hästi säilinud. Rõivaste välimus ja kulumisaste viitavad sellele, et naine tegi füüsilist tööd, mis tähendab, et ta kuulus madalamasse ühiskonnaklassi.

Sepa loomingus ärkab rabast leitud surnukeha oma loo jutustamiseks taas ellu sootu kväär-ajarändurina. Teose esimene osa, kostüümiinstallatsioon „Huulhein“ (koostöös Sorcerer Sourcing’uga) kirjeldab raba looduslikku ja ainelist keskkonda – ühelt poolt väga spetsiifilist ökosüsteemi, teisest küljest ajalooliselt tähtsat kohalikku loodusvara. Alates 18. sajandist kasutati turvast mõisates ja piiritusevabrikutes kütteks ning 1960. aastateks algas Eestis tõeline turbabriketi tootmise buum.

Sepa nägemuses kerkib surnukeha rabast ja võtab etenduskunstnik Briquette Bardot’ kuju, kes viib publiku põgusale ringreisile läbi popmuusika moonutatud ajaloo, et peagi taas kaduda.