Brigit Arop

Kuraatori eessõna

Selle teksti kirjumise ajal on lõõmav suvi. Naudin päikese paitust ja sügan sääsepunne vastu voodilina. Iga kord, kui suvi täiskäigu sisse saab, mõtlen igatsevalt talvest. Külmast ja pimedusest, mis tundub isegi soojem kui lõõtsutama ajavad temperatuurid ja valgus. Suvi muudab ruumi laiaks ja avatuks, laotab maailma avastamiseks välja, talv ahendab seda ning tekitab ruumilist intiimsust. Nõnda teeb ka päev ja öö: üks valgustab võimalikkuse ja piirangud horisondini, teine seab esile detailid ja lähiplaani.
Kunstnikud Ann Pajuväli, Saskia Fischer ja Sirje Runge kohtuvad näitusel „Koht öö ja päeva vahel“, et koos lavastada aegruum, kus domineerib viljakas vahepealsus. Aeg ja ruum, mille jõud seisneb määratlematuses ja eri suundade varjatud võimalustes. Mõnel juhul põrkuvad, teisel juhul süüvivad üksteisesse modernistlikud, poeetilised või kväärfeministlikud vaatepunktid, mis harutavad lahti linnaruumiga seotud kultuurilisi ja sotsiaalseid väärtushinnanguid, mineviku ja tuleviku vahel pendeldavaid visioone ning isiklikke mälestusi linnas kulgemisest.

Ruum ja kohalolu

Pajuvälja, Fischeri ja Runge loomingu ühisosa on selle sage ankurdatus ruumi. Pajuväli on loonud stseene abstraktsest omaruumist, kodust, Väike-Õismäest ja öisest linnast. Fischerit on kannustanud urbanistlikku keskkonda sisse ehitatud võimustruktuur. Runge on oma kunstnikukarjääri jooksul maalinud nii varemeid, modernistlikku linna, arhitektoone kui ka abstraktset ruumi.
Üks näitust sütitanud mõttevool on feministlik geograafia, mis uurib, kuidas soo, seksuaalsuse või muude identiteedi aspektide tõttu rõhutud rühmade kogemused avalduvad ruumis ja kuidas ruum neid alal hoiab. Feministlikud geograafid on oma töö tulemusena sõnastanud paljude rõhutute kehalised kogemused, mis on tekitanud tunde, et urbanistlik keskkond ei toeta nende igapäevavajadusi ega soove. Nad näitavad nii linnade ühistranspordi puudusi, kesklinna mikrokorterite, äärelinnadesse sisse kirjutatud eraldatuse, avalike tualettruumide nappuse, tänavate planeeringu kui ka lumekoristuse põhimõtete kaudu, et meid ümbritsev ruum on sageli kujundatud eelkõige meeste normiks peetavaid vajadusi silmas pidades ning milliseks takistusrajaks võib sellest tulenevalt muutuda linn kõigile teistele.
Ehkki näitusel on feministlikust geograafiast otseselt mõjutatud vaid Fischeri teosed, on ruumi lugemine ja sellega toimetulek oluline ka Pajuvälja ja Runge loomingus. Pajuvälja poeetiline ja Runge modernistlik ruumikäsitlus pakuvad kontrapunkti kväärfeminstlikule käsitlusele ning näitavad erinevate arvamuste podisevaid võimalusi. Nende vaatepunktide koosmõjus on paslik mõtiskleda, kas mul on „õige“ keha mingisuguses ruumis liikumiseks? Milliste ruumidega on minu keha harjunud ja kus ma end (eba)mugavalt tunnen? Milliste arusaamisteni võimaldab mu keha mul jõuda?

Aeg ja kaduvus

Liikudes näituse ajajoonel tagasi, saavad oluliseks tühimikud ja katkestused, mis pikkamisi kasvasid näituse kureerimismeetodi oluliseks osaks, moodustades aukliku kaardi näituse ideede vahel orienteerumiseks.
Nii Fischeri linnaruumiteos „Võõrasemad“ kui ka Runge maalisari „Tallinna kesklinna miljöö kujundamise võimalusi“ on tiivustatud linnaruumis tuntud tühimikest, sestap sai näitusel eriti kõnekaks tõik, et Runge 1975. aasta sarjast on üks teos kadunud – „Lill-linnaks“ nimetatud kuues planšett, mis kujutas lillekujulise linnaruumi ideed. Runge maalid käsitlevadki aegruumi, seega on ajale omane kaduvus sinna sisse kirjutatud mitut moodi ja mainitud katkestus on olnud kunstnike teoste polüloogi algatamise viljakas pinnas.
Siiski ei käsitle teoste hävimised, varastamised või muudmoodi kadumised ainult ajaloolist materjali. Algul kutsusin Pajuvälja näitusel osalema tema 2020. aasta teosega „Üle ääre, ümber tiigi“ – Õismäe tsentraalplaneeringust inspireeritud digijoonistuse suuremõõtmelise trükiga, mida raamistasid betoonkivid. Nüüdseks on teos omandanud palju argielulisema funktsiooni: betoonkivid on kunstniku õe aias lillepeenra ääristuseks ja digijoonistuse trükk saanud kingituste pakkepaberiks. Sellest tühimikust on alguse saanud Pajuvälja uus videoteos „Meelespea“, mis vaatleb Väike-Õismäesse juurdunud isiklikku ruumi- ja ajakogemust.

Kaevates nendes varemetes, on vahel tunne, et olen kuraatori mantli vahetanud arheobotaaniku oma vastu. Ehkki tegelikkus on muidugi palju komplekssem, võib arheobotaanikut multifilmilikus üldistuses ette kujutada uurijana, kes arheoloogilisel väljakaevamisel otsib vanu seemneid, et neid külvates ja kastes iidseid taimi kasvatada. Selle näituse kuraatorina olen ka mina koos kunstnikega kaevanud end sisse Pajuvälja, Fischeri ja Runge olemasolevatesse ja hävinud teostesse ning teostamata ideedesse, et otsida sealt seemneid ja neid kastes loodetavasti uusi õisi kasvatada.