Kuraatori eessõna

Milline on Nõukogude aja Eesti pagulaste ja pärast iseseisvuse taastamist sündinud põlvkonna ühine kogemus? Kui habras on keskkond, mida peame enesestmõistetavaks? Mida ühist on mänguliselt abstraktsetel feministlikel utoopiatel ja üldiselt tunnustamata arusaamal idealiseerimata kehadest? Kas saame oma unenägude kohta rohkem teada, kui talletame need otsekui erinevaid loomingulisi kogemusi koondavasse arhiivi?

 

Eri taustaga ja eri põlvkondade loojate positsioone ning väljendusvahendeid koondav näitus keskendub kunstnikele, kelle loomingu ühisosa on ajaliste, geograafiliste, ühiskondlike või kehaliste piiride ületamine.

 

Austraalias sündinud ja Tallinnas elava kunstniku Aksel Haagenseni installatsioon jutustab tema segapäritolust, taastab sideme kunstniku sünnipaigaga ja tõlgendab ajaloolisi sündmusi, mis viisid tema perekonna ümberasumiseni. Haagenseni lein lapsepõlvemaastiku hävimise pärast 2020. aasta Austraalia tulekahjudes kajastub ka Jaanika Peerna performance’is teisel pool ookeani Brooklynis. Kunstnik palub meil mõelda järk-järgult sulavatele liustikele, mis meie põlvkonna silme all õhku haihtuvad.

Nõukogude aja lõpu inimeste vaatepunkti esindav Ann Mirjam Vaikla on koos Poola kunstniku Szymon Kulaga loonud võimsa monumendi ja tegeleb meie sugugi mitte kauge mineviku jäänukite ning utoopiatega, mis tuhmuvad kapitalismi klantskihi all. Lilli-Krõõt Repnau keskendub feministlikele utoopiatele ja ka düstoopiatele, mis on inspireeritud kohalike aktivistide rühma ning arvamusportaali Feministeerium tellitud artiklitest naiste emantsipatsiooni kohta.

Kes on naised Aleksandr Osvald August von Turro-Lebardovi postkaardisarjas „1.“ kujutatud vanadel fotodel? Vaatajat kutsutakse võtma postkaart ja saatma see mõnele sõbrale või sugulasele, avastades, et igal portreel kujutatakse nüüdseks peaaegu unustatud naist, kes tegutses Eestis esimese naisena mõnel meestekesksel erialal. Sarnane arhiveerimissoov iseloomustab ka Moostes MoKS-i kunstikeskuse asutanud Evelyn ja John Grzinichi installatsiooni „Laegas“, mis kirjeldab otsekui mosaiikpildina tegevust nüüdiskunsti organisatsioonis, mida kunstnikud endi sõnul kunagi asutada ei kavatsenud.

Milliseid võimalusi võiksid need arusaamad ja ajaloolised mälestused pakkuda, et aiata vaatajal kujutleda, kuidas asjad võiksid teisiti olla? Liis Marleen Verilaskja installatsioon kutsub meid kaasa sügavalt isiklikule rännakule läbi kunstniku unenägude, lastes meil kogeda nende tabamatust. Füüsiline kontakt on pandeemia-aastal olnud üks keskseid teemasid ning seda käsitleb oma maalil ka Siiri Jüris, kajastades tooni- ja värvilainetuste kaudu kehalist puudutust ning materiaalseid tekstuure, millest keha koosneb. Tema teos tekitab võimsa ja mitmekihilise intiimsustunde, kutsudes vaatajat astuma oma kujutlustes pildiraami sisse.

Leidlikult suunavad kevadnäituse satelliitnäitusel „Väljas/Sees“ osalevad kunstnikud meid ebakindluse ja eraldatuse ajal mõtisklema sellest, mis teeb meist need, kes me oleme. Nad pakuvad ideid, kuidas võiksime mõningaid oma mineviku, oleviku ja tuleviku põhielemente ümber mõtestada.

Erineva reaalsuse ja valdkondade, teooria ja praktika ning mälu ja unustuse dialoogis või selle tulemusena loodud kunstiteoste hingestatud kooslus kutsub vaatajaid uudsete vaatepunktide kaudu mõtisklema kehade, piiride ja kuuluvuse üle.

 

Kuraator Corina L. Apostol