Vestlused isaga

Nõukogude Liidu sõjaväepoliitikal on pikk nn topeltkolonialismi ajalugu, mis hõlmab alade ja mõjupiirkondade laiendamist, kaasates inimesi juba koloniseeritud paikadest. Nõukogude-Afganistani sõda (1979–1989) oli hilise nõukogude perioodi jõhkraim sõjaline konflikt. Paljud noored (Balti riikidest umbes 10 000) värvati kohustuslikus korras Nõukogude armeesse ja viidi vastu oma tahtmist sõtta, kus hukkus üle 15 000 Nõukogude sõduri, Afganistani poolel aga umbes kolm miljonit inimest, neist enamus tsiviilisikud. Miljonitest said pagulased.

Kunstnik kirjutab: „Mu isa sattus Afganistani sõtta konflikti alguses ja veetis kümme kuud õhutõrje (raketi)diviisis nooremseersandina. Nagu enamik sõdureid, määrati ta sinna kohe pärast kooli lõpetamist. Isa on sellest kogemusest vähe ja vastumeelselt rääkinud, öeldes, et teda suudavad mõista vaid need, kes on selle ise läbi elanud, ning et tänapäeval ei huvita see sõda enam kedagi. Paljudele Nõukogude-Afganistani sõja ohvritele põhjustas psühholoogiline trauma ränki läbielamisi ja hävituslikku käitumist, mis mõjutas ka nende pereelu. Ameerikas võeti Vietnami sõja veteranide vigastusest rääkides kasutusele termin „Vietnami sündroom“, NSV Liidus aga ülistati ajakirjanduses endiste sõdurite kangelaslikkust ja propageeriti kõige valusamate aspektide puhul „mehelikku vaikimist“.