Mähirä munadžatid (palvelaulud)

Yaniya Mikhalina töö põhineb tema huvil Vene impeeriumi pikaajaliste jälgede ja põlvkondadeüleste mõjude vastu tatari kogukonnas ja kultuuris. Otsides viise iidsete tatari teadmiste uurimiseks ja nendega ühenduse loomiseks, leidis kunstnik oma vanavanaema laulud ja rõivad, mis kajastavad tatari kogukonna kirjutamata ajalugu ja naiste vastupanuliikumist mitme põlvkonna vältel. Kunstniku vanavanaema Mähirä tegi läbi kaks maailmasõda ja kommunistliku režiimi. Elades maal sai ta jääda tihedasse kontakti religiooni ja põlispraktikatega.

Mähirä tatarikeelsed laulud ehk munadžatid talletavad endas tatari kogukonna koloniaalse vägivallaga seotud ajalugu. Ajaloolises kontekstis, kus Volga-Uurali piirkonna koloniaalpoliitika tõttu olid nii islam kui ka tatari keel sajandeid keelatud, kätkeb munadžat endas iseenesest vastupanu. Kunstnik nimetab nende tõlkimist ühelt poolt võimatuks, teisalt aga siiski vajalikuks, sest laulud kannavadendas tervenemisviise, mille Mikhalina oma töös nähtavale toob. Mähirä rõivad, mille koopiad tellis kunstnik tatari käsitöölistelt vastavalt enda mõõtudele, kannavad kohalikke tekstiilitraditsioone ning nende osaks on  käsitsi valmistatud kaunistused.

Filmis esitavad kunstniku perekonna eakamad naised tervendamis- ja kaitserituaale. Eestis on tatari kogukond ja teiste kohalike islamikogukondade kultuuriajalugu jäänud laiemale üldsusele praktiliselt tundmatuks.