Kuradi reha

Tanel Rander pöördub oma teoses alateadlike mehhanismide poole, mis on häirinud tema katseid õppida saksa keelt. Ta püüab selgusele jõuda, kas asi on tema isiklikes lahendamata probleemides või mängib rolli ka asjaolu, et saksa keel ja kultuur olid Eestis sajandeid koloniaalvõimu üheks kehastuseks. Berliinis veedetud aasta jooksul seisis kunstnik nende küsimustega silmitsi.

Teos koosneb kahest performatiivsest videost, millest üks jutustab vana rahvaloo noormehest, kes pöördub oma õpingutelt Saksamaal tagasi kodutallu Eestis. Ta on palju muutunud ja osaliselt kaotanud ka keelemälu, kuid rehavarrelt saadud ootamatu hoop ja sellega kaasnev valuaisting taastavad selle hetkega.

Teine video vaatleb rehavarre hoopi lähemalt ning keskendub kunstniku võitlusele iseendaga. Videod valmisid ajal, mil Rander õppis saksa keelt ning töötas paralleelselt 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse eesti-saksa keeleõpikutega, mis väljendavad suurepäraselt tollal valitsenud, koloniaalajastust võrsunud klassisuhteid.

Videotega koos eksponeeritakse ajaloolistest ja fiktiivsetest fragmentidest koosnevaid „raamatuid“, mis osutavad Eesti koloniaalsele minevikule, kus sõltumata sellest, milline impeerium parajasti valitses, domineeris saksa keel. Eraldi tähelepanu pööratakse Vene imperialismi rahvusvahelisele ja hübriidsele olemusele, selle kooseksisteerimisele Saksa koloniaalvõimuga.