Kuraatori eessõna
Anna Škodenko
Käeulatuses
As the old gray owl hoots, all vanity turns to dust. Derek Jarman. Grey Matter. Chroma. A Book of Colour. 1993.
Derek Jarmani raamatu, mida ülal tsiteerin, laenas mulle Anna. Meie tutvuse jooksul olen temalt saanud ka rohkeid muusika- ja videofaile, filmi- ja etenduste vaatamise soovitusi. Nii kirglikku süvenejat ja vaimustujat nagu Anna Škodenko annab otsida. Anna avatuse ja vastuvõtuvõime kõrvale edevus ei mahu, iga sahin, ootamatult märgatud liikumine, heli ja huile pigem teravdab tema elu- ja ilumeelt. Rääkimata kultuurielamustest, mis inspireerivad ja innustavad, aitavad toime tulla Annale nii omase, liialt keeruliseks mõeldud olemise raskusega. Päriseluga seotud emotsioonide seosed pidevalt mõttepinnale kerkivate sarnasustega filosoofia, kirjanduse, muusika, teatri, filmi ja kunsti vallast on üksteist toitvad ja hävitavad, ühtesid sisse hingates hingab ta teisi välja. Kohusetundlik, abivalmis ja usaldav argipäevas, sügaval sisimas rahutu ja ootamatutele väljakutsetele avatud, toimivad vastuolud ja pinged Anna loomingus ülimalt produktiivseina, tundest teadmiseni, sealt edasi eneseeituse kaudu saavutuseni. „Ja siin ongi see link Beckettile,“ ütleb Anna, kõneldes 2014. aastal toimunud maalile keskenduvast rühmanäitusest „Võimatu minna. Kindlasti minna!“ „… et ainult see liikumine, mis on teadlik oma võimetusest või teinud läbi iseenese eituse, ainult see liikumine saab teha sammu edasi, et mitte ainult korrata neid asju, mis ta on juba läbinud“.(1) Neli aastat hiljem Köler Prize’ile esitatud töödest räägib ta nii: „Alustan kirjutamisest, seletan, kirjeldan … ega loe üle. Ühel hetkel saabub väsimus tekstist, ja tekst muutub pildiks, karakteriks … Alles siis saan hakata mõtlema abstraktselt /—/ Tuleb meelde Odradek, /—/ kes ei või isegi meeldida, kellel puudub tähendus. /—/ Kui kaovad kõik lootused /—/ siis tuleb produktiivne hetk, tunne, et ma ei ole elus /—/.“ (2) Nagu Odradek, kes liigub vaheruumides, eelistab Annagi vahepealseid olekuid, hallalasid, kus iga erisus torkab silma. „Neelan endasse kõik probleemiga seostuva, uurin niikaua, kuni saabub ammendumine ja rahulolu, võimalus esile kerkida millelgi muul. Püüan saavutada hetke, kui ilmub ainus võimalik järgimisväärne rada /—/ igatsus teatud läve järele, kus pole enam midagi öelda, pole midagi, mis tuleks pärast, aga kus sa jätkad ometi valikute tegemist ja edasi liikumist.“ (3) Ühelt poolt julge ja ambitsioonikas, teisest küljest ülimalt tagasihoidlik, annab Anna endale võimatuna näiva ülesande väljendada midagi, mis on peaaegu olematu või ei allu väljendustahtele. Ta sätib end meelsasti tagaplaanile, võtab omaks vaikse varjusolija rolli, justkui „ma ei ole enam elus“ kehastuse: „Minu ülesanne on kirjeldada, mäletada, määrata asukoht ja fikseerida. /—/ Ainuke jõu- ja tahtepingutus seisneb asjadele ja ilmingutele pööratud tähelepanus, valmisolekus ja kires märgata, võtta vastu ja seejärel tõenäoliselt ilma jääda“. (4) Isegi siis, kui tegemist on Anna Škodenko isikunäitusega, tundub see olevat mingi suurema terviku väike osa. Siiski on päris ja tõeline, näituseruumist kaugemale ulatuv tervik, mille järele Anna januneb, maailmakorra mõõtu, sellega rinda pistmise võimatus ilmne, aga ilu vastupandamatu. Alla andmine ei tule kõne alla ja nii läheneb ta oma kunstnikutöös seatud eesmärkidele sammhaaval, leidlikult ja järjekindlalt. Anna katsed valgustada välja suure maailma eri tahke osutuvad peaaegu alati edukaiks ja tulemused ainulaadseiks ka siis, kui kunstnik annab endale aru, et tema lambi valgusvihu võimsus on paratamatult piiratud ning tema üritamised paratamatult korduvad. „Ebakindluses peitub ülim kindlus,“ väidab ta oma parimas intervjuus, mille pealkiri „Solidaarsus, ebakindlus ja tundlikkus“ tabab intervjueeritavat iseloomustades kümnesse. (5) Komistades millelegi huvitavale ja ootamatule uurimistöös enne näitust, hakkab kunstnik seda edasi arendama. Uued mõttekäigud tekitavad uusi vormilahendusi. Lõuend, pleksiklaas, metall, koolitahvel, kunstnahk ja installatsioonilised ruumikonstruktsioonid kui tööde alusmaterjal; joonistus, skulptuur, video, hääl, sõna ja heli, õli, kriit, 3D-pliiats, uurits, kaamera ja diktofon kui teostusvahend. Seda kõike on palju, aga õnneks on Anna haritud ja osav ka käeliselt, ei põrka tagasi tehniliste probleemide ega teiste tehtu tänuliku kasutuselevõtu ees. Tema tohutu eelis on realistlik detailitäpsus nii mõtteviisis kui ka vormiväljenduses. Vene emakeel ja kultuur kisuvad teda põhjatusse, läänelik ratsionaalsus ja esteetika hoiavad laiali valgumast. Mis kõige olulisem: oma nõrkuse uurimusliku ja teoreetilise vastu suudab ta kehtestada kunstilise väljenduse iseseisvusena. Realismile omasel hallil argisusel on niisuguses sümbioosis võimalus hõbedaseks muutuda. Vahel tahaks, et Anna oleks lihtsam, rõõmsam ja selgem, et temas peituvad tunded ning läbisegi kuhjunud teadmised jätaksid rohkem ruumi ühemõttelisele, lihtsale ehedusele. Aga siis poleks enam tegemist Annaga, kunstnikuga, kellele omase süvenemise juures ei tule midagi mõtlemata ega kergelt. Selle asemel et usaldada kildudes avalduvat suurt pilti, tahab ta alati rohkem, sihib eneseületuse kaudu tervikut nii intensiivselt, et inimhaardele kättesaadavad killud – tema tööd – just seda väljendavadki.
Tamara Luuk
1) Näituse pealkiri viitab Samuel Becketti 1950. aastal kirjutatud teosele
„Nimetamatu“. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/op-kunst-169575
(2 ) Jutt käib Anna installatsioonist „Kogu olend näib küll mõttetuna, aga omal viisil siiski tervikuna“ ja osutab Franz Kafka lühinovelli „Majaisa mure“ veidrale peategelasele Odradekile. https://kultuur.err.ee/828394/vaata dokumentaalfilmi-ekraaniproovid-koler-prize-ile-2018
(3) https://issuu.com/portfoliospace/docs/annaskodenko
(4) Hobusepea galerii isikunäituse „[väli] mis on peaaegu puhas“ (2016) pressiteade. https://sirp.ee/s3-pressiteated/anna-skodenko-hobusepea-galeriis/
(5) https://www.hiap.fi/resident/anna-skodenko/