Anna on tunnistanud, et lõuendi pehmus, imavus ja faktuur pole teda kunagi köitnud. Võib-olla sellepärast on ta nii mõnigi kord valinud oma maalide aluseks metallplaadi. Sarja „Vanglakino“ saamislugu kirjeldades rõhutas ta oma valikut saatnud haavatavuse ja enesekaotuse momenti: „Need pildid on maalitud alumiiniumile, see tundus õige nii tehniliselt kui ka emotsionaalselt. Nende pinda vaadates tundub mulle olulisena mulje, et kiht kihina värvi lisamise asemel oleksin ma justnagu deformeerinud alumiiniumi, seda painutades ja koolutades.“ Nii ka praegu.