Kuivamatud rätikud

Paljudes kultuurides on olnud tavaks naise abiellumisel kaasavaraks anda majapidamises tarvilikke linaseid esemeid: voodi- ja aluspesu, köögirätikuid. Leedus kuulus kaasavara juurde traditsiooniliselt ka dekoratiivne rätik, mille valmistas pruut ise. See paigutati nähtavale kohale noorpaari ühises köögis.

Sellest tavast inspireerituna valmistas Morta Jonynaite kolm komplekti rätikuid. Ühe pühendas ta endale. See kujutab aluspesu, prille, kääre ja niidirulli – põhilist, mis temaga võimalikku tulevasse abiellu kaasa tuleb. Teine, kahest rätikust koosnev komplekt, on pühendatud ühele samasoolisele paarile, kellel ei ole võimalik praegu Leedu seaduste järgi oma kooselu ametlikult registreerida. Kolmas, mis on kokku õmmeldud üheksast väiksemast rätikust, igaüks viitamas ühele raseduskuule, on pühendatud naisele, kes kasvatab puudega last. 

Kanga kudumisel ei saa ka mööda vaadata asjaolust, et see töö võtab palju aega. Nagu kannatust nõudev käsitöö, on ka iga suhe ainulaadne ja vajab osalistelt pühendumust ning hoolt.

Jonynaite viitab, et nõnda nagu hoolega valmistatud köögirätikud on kodudes asendunud anonüümse masstoodanguga, on ühiskonna arenedes muutunud ka arusaam perekonnast. Baltisakslasest kodu-uurija August Wilhelm Hupel kirjutas 18. sajandil: „Kui küsida Liivimaa talupojalt, miks ta abielluda tahab, ütleb ta, et vajab abilist, kes teda toetaks, pesu peseks ja rõivaid teeks.“ See tsitaat peegeldab muidugi oma aja määratud soorolle, aga mõeldes eestikeelsele liitsõnale „abielu“, võiks ka nüüdisajal abielu mõista eeskätt praktilise ning alles seejärel intiimse liiduna.