Kuraatori eessõna

Valu on rebend, mille kaudu täielik teine saab siseneda.

– Byung-Chul Han, The Palliative Society

Me kõik oleme elus armastanud ja pettunud, tundnud piiritut õnne ning võrdväärselt suurt kaotusvalu. Usun, et tundmisvõime on inimeseks olemise üks suuri õnnistusi. Millegipärast seatakse tunnete maailm aga mõtlemisest allapoole, peetakse metsikuks ja seletamatuks või vastupidi, kiputakse tundeid kehast pähe sikutama ja üle seletama. Seletamisest aga võib hetkega saada lõks ja tüliallikas, sest kuigi me kõik jagame elus olemise kogemust, tõlgendame ning korrastame seda igaüks isemoodi. Viimasel ajal olen mõelnud palju sellele, kui palju õnne ja taipamist saavad tuua tunded, aga kui palju tüli ja pahandust võivad teha sõnad. 

Näiteks sõnad nagu „armastus“, „kodu“, „sõprus“ või „lein“. Me kõik teame, mida need tähendavad, aga ma ei ole elus veel kuulnud ühtegi ammendavat selgitust, mis nende sisu päriselt kokku võtaks. Need sõnad on tinglikud, nende sisu lausa seletamatu. Ei tasu unustada, et need on sõnad, mis on õiged või valed, mis jäävad hätta või tulevad toime, aga tunded lihtsalt on. 

Ka mina olen tundnud leina. Praegugi paneb tema nimetamine selle jälle pead tõstma. Tunnen selle vaikset torget kusagil sügaval enda sees. Mäletan, kui lein oli nii suur, et mässis mind üleni endasse. Ja tean, et mässib mind kunagi veel. Aga see näitus ei ole minust ega minu leinast, see on Hanna Samosoni näitus. Kuidas saaksin ma teile kirjeldada seda, mida ta on kogenud? 

Me kõik oleme kokku puutunud kannatava kunstniku kuvandiga. Läbi ajaloo on ühe või teise autori geniaalsust, tema loomingu intensiivsust põhjendatud (vaimu)haiguse, kaotuse, vaesuse või mõne muu suure takistusega tema elus. Jah, valu on see uks, kust teine pääseb sisse, aga keeldun alla kirjutamast laisale ja lihtsustatud tõdemusele, et valu teeb inimesest suure kunstniku. Ennekõike teeb see ikkagi inimesest inimese. Ja kui meil veab, on see inimene juhtumisi kunstnik, kes selle suure kogemusega midagi ette oskab võtta, sellest õppida ja õpitut maailmaga jagada.

Hanna Samoson ei ole kannatav kunstnik, vaid uudishimulik, empaatiline ja hooliv inimene. Kaotuse järel seadis ta sihiks leppimise, otsustades loobuda kõigest üleliigsest ja püüelda seisundini, kus miski poleks liiast, aga millestki poleks puudust. Näitusele eelnenud aasta jooksul on ta oma elu ja tegevust pidevalt jäädvustanud. Vaatajatena on meil võimalus kaasa minna tema teekonnale selle askeetliku külluse suunas. 

Inimese meel on kord selline, et näita talle kaht pilti või eset ja juba ta jutustab sulle terve pika loo. Meie ajule meeldivad narratiivid, ergutavad algused ja rahuldavad lõpud. Iseäranis näljane selliste lugude ja tähenduste järele on mõistus, mis on parasjagu suure tunde läbitöötamise keskel. Kõik, mis teele satub, võib ju saada selleks viimaseks lukukiviks. Seigaks, mis lõpuks annab selgituse sellele seletamatule ja kõikehõlmavale tundele. 

Oma teekonnal kohtubki Hanna erinevate inimeste ja loomadega, kogeb võimsaid loodusnähtusi ja teisi, pealtnäha väikseid, aga maagilisi kokkusattumusi. Neid siin paviljonis kindlas järjekorras kogedes näib, et „Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi“ on näitus suure kaotuse põhjustatud tulvaveest inimese sees. Selle kaotusega leppimisest, senisest maailmakorrast lahtilaskmisest ja möödunud elu rusudest uue maailma üles ehitamisest. 

Aga mida mina ka tean, see on lihtsalt mingi jutt, mis hakkab jooksma minu peas.