Kivistunud eluvorm

Mis sunnib inimesi eri aegadel ja kultuurides müüte looma? Kust tuleneb hingeline vajadus kujutlusolendite järele maailmas, mis näib end üha enam määratlevat teaduse ja tehnoloogia kaudu? Ja kuidas võiksime vaadata oma maailma arheoloogilist kihistust tulevikuarheoloogia perspektiivist, justkui oleks see juba kord olnud ja alles ootaks taasavastamist?

Mari Männa käekiri on teadlikult robustne, ühendades detailirohke ja samal ajal abstraktse vormikeele ning kujutlused. Fossiil on keras olev dinosauruseembrüo või hoopis ööliblikas. Tekstuur seostub maastikuga, pinnaga, millel on oma mälu ja ajalisus. Mängulisus ei ole siin ornament, vaid meetod: kunstnik laseb materjalil otsustada, kuhu tekib pragu ja kuhu pingekaar, nii et vorm kujuneb koos vastupanu, juhuse ja kestmisega.