Tuul kui sosin, šiffer ja maagiline rehkendaja

Heliinstrumendi asümmeetriline raam toetab järjestikuste paralleelsete vibreerivate keelte kaskaadi, mis lõpeb kookonis. Harf on naturaalliidesega arvuti emotsioonide jadasse kalkuleerimiseks. See on pidevas voolamises protsess, mis ei lase end piirata ennustatavate radadega, dünaamiliste impulsside ahel, mis liigub helilise musta augu, meloodilise sündmuste horisondi poole, punkti, millest alates muutub kogu muusika müraks. See on sihtkohata teekond, kvantsimulatsioonist väljuv liblikas.
Tipptehnoloogiad, nagu masinõpe ja generatiivne disain, loovad uusi süsteeme, mis on oma keerukuse ja ilu poolest vaat et spirituaalsed, kehastades samal ajal looduses leiduvaid mustreid või struktuure, mis annavad tekkivatele konstruktsioonidele teispoolsuse või jumalikkuse omadused. Siiski tuhmistab seda väljendusrikkust tavaliselt tehnokraatiale omane piiratud mõtlemine. Just seda soovivadki Orro ja Timmi muuta.
Automaat, isetoimiv seade kõneleb determinismi ja kaose suhetest. Ühest küljest võivad protsessid olla põhimõtteliselt algoritmilised ja sugugi mitte juhuslikud, ent nende toimimine oleneb lähtetingimustest, mida ei saa kunagi tegelikult ennustada. Seetõttu suudavad automaadid tabada keeruliste süsteemide mõlemat poolt – nii sihipärast kui ka ettearvamatut – nõnda, nagu sõnad ei suuda. Sellised käigud aitavad meil toime tulla ennustamatuse ja looduse isekorraldumise duaalsusega meie elus.