Mäng ei ole läbi enne, kui mina ütlen

Installatsioon „Mäng ei ole läbi enne, kui mina ütlen“ tutvustab näituse kaht viimast peatükki, mis on pühendatud elule pärast varjupaika. See võib olla ränk ja kurnav aeg, kui paljud naised peavad läbima pika lahutusprotsessi ning klaarima kohtus laste hooldusõiguse või varaküsimusi. Peatse eksabikaasaga kohtusaalis silmitsi seistes on paljudel naistel „ebaausa mängu“ tunne. Mehed manipuleerivad sageli lahutuse tulemustega või esitavad juhtunut teistsugusest vaatenurgast. Lahkuminek ei too alati ka oodatud leevendust, sest paljud naised peavad väljaspool kohtusaali ikka taluma endise abikaasa ahistamist ja manipuleerimist, kui rikutakse lähenemiskeeldu või jagatud hooldusõiguse kokkulepet.

Kasearu kirjeldab teekonna seda etappi nelja, tenniseväljakut kujutava skulptuuriga, mis sümboliseerivad „ebaausat mängu“. Lihtsalt ja humoorikalt on viidatud eraldatusele ja kaassõltuvusele või näitlikustatud lähenemiskeeldu. Osa „Ma vihkan oma naabreid“ käsitleb muu hulgas seda, et paljud koduvägivalla all kannatavate naiste lähikondlased on sageli väärkohtlemise tunnistajad, kuid pakuvad haruharva abi.