Kuraatori eessõna

Viimase kümnendi jooksul on eesti kunstnik Flo Kasearu (snd 1985 Pärnus) uurinud Eesti ühiskonnaolusid, retoorikat ja poliitikat. Eelkõige skulptuuri, video, performance’i, joonistuste ja kohaspetsiifiliste installatsioonide kaudu on ta oma loomingus välja arendanud uuriva kunstikeele, mis ei vaatle üksnes tähendusi ja väärtusi loovaid institutsioone, vaid ka tema enda tegutsemisvaldkonda, kaasaegse kunsti võimalusi ja piiranguid.

Flo Kasearu suur isikunäitus „Elust välja lõigatud“ Tallinna Kunstihoones keskendub tänapäeva Eesti sotsiaalse kanga ühele lõimele: naiste vastu suunatud koduvägivallale. Ehkki kunstnik pühendab näituse Eesti naiste kogetule, on need probleemid päevakajalised peaaegu igas teiseski ühiskonnas. Praeguse üleilmse pandeemia varjus üha süvenev koduvägivallakriis valmistab muret maailma eri riikide valitsustele. Kunstniku isiklik huvi probleemi vastu ei ole aga tekkinud hiljuti ega ajendatud solidaarsustundest, vaid selle juured peituvad tema enda eluloos. Alates 2000. aastate algusest hakati üle Eesti rajama naiste varjupaiku ja 2009. aastal avas kunstniku ema Margo Orupõld naiste varjupaiga Pärnus. Loominguliste töötubade ja kunstiprojektide kaudu on Flo Kasearu aastate jooksul kokku puutunud Pärnu varjupaigas läbi aastate elanud ja sealt abi saanud naistega.

Kunstniku pikaajalist sidet selle probleemiga väljendab kõige selgemalt näituse põhiteoseid, video „Varjupaiga festival“ (2018). Teos valmis varjupaigas korraldatud näituse põhjal koostöös sealt abi otsinud ohvritega. Selles töös toodi kunst varjupaika, kuid näitusel „Elust välja lõigatud“ on koduvägivalla ja selle eest põgenemise probleem toodud kunstisaali.

Kunstihoone avarates saalides üles seatud näitus on jagatud otsekui peatükkideks, mis järgivad vägivallaohvrite püüdlusi, et järk-järgult iseseisvaks muutuda ja jõhker partner hüljata. Ühe naise läbielatu kirjeldamise asemel on näitus inspireeritud mitme naise lugudest, keda kunstnik on aastate jooksul tundma õppinud. Nende jutustatud tegelike lugude ja näituse jutustava vormi seos muutub kontseptuaalseks reproduktsiooniks või ühiskondliku tegelikkuse peegelduseks. Terminid, mida filosoof Georg Lukács kasutas kirjanduse ja tegeliku elu seose kirjeldamiseks, aitavad siin piiritleda kunsti ja elu suhet. Lukácsi järgi iseloomustab kirjanike ja kunstnike rolli nende võime mõtiskleda ühiskonna vastuolude ja konfliktide üle konkreetsete lugude ning tegelaste kaudu, pakkumata nendele probleemidele tingimata lahendusi.

Ka näitus „Elust välja lõigatud“ lähtub naiste lugudest ja võitlusest koduvägivalla vastu, rääkides samal ajal üldisemal tasandil naiste staatusest ja ajaloost Eesti ühiskonnas. Ühiskondliku tegelikkuse peegeldusena tegeleb näitus teatud nähtustega, näiteks tõigaga, et varjupaiku hakati Eestis rajama alles 2000. aastate alguses. Selle põhjus peitub 1990. aastal Nõukogude Liidu lagunemisel iseseisvuse taastanud Eesti lähiajaloos. Nõukogude Liidus oli naiste roll keeruline seetõttu, et ühelt poolt julgustati neid püüdlema majandusliku sõltumatuse poole, teiselt poolt aga sõltusid nad ühiskonnas täielikult meestest. Iseseisvuse taastamise ajal aga kujunes Eestis soorollidel põhinev rahvuslus, mis surus naised hooldaja passiivsesse rolli. Sellise tegelikkuse analüütilise dokumenteerimise asemel valib kunstnik jutuvestmise, püüdes leida võimalusi esitada seda sama tegelikkust ühtaegu nii dokumentide kui ka jutustuste kaudu.

Töötades sageli ready-made’i ideega, annab Kasearu esemetele uue tähenduse, loob nende kõrvutamisega uusi teoseid, muudab nende vormi ja algset eesmärki. Eri tehnikates töid ja käsitlusviise näib ühendavat huumor, mis aitab vägivallast üle saada. Ehkki näitusel on vaatluse all ülimalt tõsised ja tähtsad küsimused, toovad kunstiviited rängale sisule vaatamata meile muige näole. Just nõnda, humoorikalt, aitab kunstnik väljendada vaimset ruumi, kus võivad areneda vastupanu ja püsivus. Vägivalla mõju nõrgestamine huumoriga osutab sellele, et naised ei lase end ohvri rolli suruda. Ühtlasi näitab see Kasearu töödele omast vaimukat kangekaelsust, seades ikka ja jälle kahtluse alla meie ühiskonnaolud ja väljakujunenud tavad.