Kirjutaja

Eheril on sinise ja ookrikarva värvipaletiga abstraheeritud teosed, millel on heas mõttes isikupäratud figuurid. Need tegelased, olgu kirjutav, põlvitav või palvetav figuur, on sellised, millega vaatajal on võimalik samastuda. Kui figuur ei kanna individuaalset identiteeti, muutub see universaalseks sümboliks, mis võimaldab vaatajal tõlgendada teost oma kogemuste ja mõtete alusel. 

Kui Eher avas 1993. aastal Vaal galeriis isikunäituse, kommenteeris ta oma töid nõnda: „Praeguses loomingus olen püüdnud minna lihtsuse poole, ülearust ära jätta. Loodan, et vaataja ise otsustab, mis vahe on minu varasemal ja praegustel töödel. Tahaksin ainult, et need sisendaksid inimestele praegusel närvilisel ajal nii vajalikku vaikust ja tasakaalu ning hingerahu.“ 

Tagantjärele nüüd kirjutades ei saa öelda, et Eher oleks jäänud kindlaks minimalistlikele ja lakoonilistele kompositsioonidele, kuigi kahtlemata neid tema loomingus leidus.