Radikaalne pehmus ja mässumeelne vool: kunstipoliitika kui enesehooldus

Aastal 1989 käivitas hügieenitarvete tootja Gillette nüüdseks kurikuulsaks saanud reklaamikampaania „Mehele parim“ („The Best a Man Can Get“). Üleilmse haardega kampaaniaga reklaamiti firma raseerimiskreemi kui vahendit, mille abil saavutada see, milline üks (valge cis-sooline kõrgema keskklassi) mees peab olema ja välja nägema. Kolmkümmend aastat hiljem avaldas Gillette radikaalselt teistsuguse reklaamklipi „Meie usume. Parim, mis mees olla saab“ (We believe: The Best Men Can Be), mis parafraseeris varasemat hüüdlauset, et käsitleda #MeToo-ajastul laialt levinud kiusamist, seksuaalset väärkäitumist ja toksilist maskuliinsust. Video näitas eri etnilistest gruppidest mehi nendele probleemidele reageerimas ja saavutamas kontakti oma tunnetega, väljendades oma „pehmemat“ poolt. Uus klipp tekitas kogu maailmas otsekohe sügavaid lahkhelisid: sellele sai osaks konservatiivide laialdane kriitika ja see on endiselt YouTube’i ajaloos üks enim halvakspanu pälvinud videoid.

Aastal 2020, kui valitsused ähvardavad taas piirata naiste, aga eelkõige sisserännanute, kindlusetute ja LGBTQ-kogukonna õigusi, on arutelud väärkäitumisest, soopõhisest vägivallast ja traumast sama aktuaalsed ning lõhestavad. Meedia on üle ujutatud valeteabe, tarbekaubastamise, hirmu ja rünnakutega naisekeha vastu. Näitus väidab, et inimesed peavad olenemata soost, vanusest ja päritolust saama teadlikuks meie igapäevaelus valitsevast, sugusid ümbritsevast esinduspoliitikast. Sugudevahelise ebavõrdsuse seljatamine eeldab endiselt suurt muutust. Üks esimesi samme on teadvustada, et meie tänapäevane sotsiaalne struktuur seab eelisseisu patriarhaadi.

Ede Raadik on oma töös feministliku kontseptuaalkunstnikuna kasutanud ühiskonnateadlikke kunstiinstallatsioone vahendina, mille abil tegelda maailmaga, kus me elame. Nii „Menopausi klubis“, mis on inspireeritud asjaomast bioloogilist protsessi kogevatest liikidest ja sellega seotud kultuurilisest stigmast, kui ka kirjeldades naiste ametialase ekspluateerimise vaikset draamat, mis peegeldab Eestis elamise raskusi, on Raadik sotsiaalsete konstruktsioonide käsitlemisel tuginenud musta huumori loovale ja poeetilisele prismale. Siinsel näitusel keskendub ta enesehooldustoodete jagunemisele sugude vahel ja sellele, kuidas me massilise tarbimise ning laialdase ebakindluse ajastul nendega suhestume.

Kunstnik käsitleb seda uurimisliini tervendava ja jõustava avatud ruumina, et tegelda näitusesaalis üllatavatel viisidel eksponeeritud ilutoodete kaudu valu, naudingu ja heaolu küsimustega. Tõepoolest rõhutavad tänapäeva kunstnikud ja aktivistid enesehoolduse tähtsust nii üksikisiku kui ka kogukonna tasandil, samuti taastava tegevuse vajalikkust trauma üle elanud inimese või kogukonna jaoks. Näitus esitab „pehmust“ kui taastatud vaimse, füüsilise ja emotsionaalse rahuoleku tulemust. See pole midagi passiivset, vaid annab hoopis tunnistust tugevusest, mis võimaldab allasurutud rühmadel teha enam kui pelgalt ellu jääda, luues alternatiivseid tingimusi, kus nad võiksid edeneda. Sellises ruumis jaatab kunstnik kahetsuse või häbita oma olemust, uskumusi, tavasid ja valu ning vihjab viisile, kuidas edasi liikuda, vaatamata patriarhaalsetele piirangutele, milles me sündisime – ja ka neid piiranguid ületades.

Kasutades eri olekus ning erineva kuju ja värviga enesehooldustooteid, kehastab Raadiku sari „Enesehooldus“ pidevat muutumist Fluxuse vaimus, meenutades seda rahvusvahelist avangardi¹Aastal 1963 kirjutas Leedu juurtega Ameerika kunstnik George Maciunas Fluxuse manifesti, milles kuulutas uue stiili tulekut, mis püüab „PUHASTADA maailma surnud kunstist, jäljendamisest, kunstlikust kunstist, abstraktsest kunstist, illusionistlikust kunstist, matemaatilisest kunstist – PUHASTADA MAAILMA „EUROOPALIKKUSEST“!“ Fluxus oli kunstiliikumine, kus igapäevaobjekte ja -kogemusi paigutati kunsti raamidesse. liikumist nii austuseta esitatud sisu kui ka konventsionaalsete esteetiliste normide eiramisega. Sari hägustab kunsti ja elu piire: oma amorfse olemuse ja puhta kummalisusega jääb see millekski nende kahe vahepealseks. Näituse vältel püsib teos mõned päevad, kaob seejärel ja ilmub siis taas – miski selle juures ei ole püsiv. Tooted, mida Raadik kasutab, on tõepoolest voolamises ja altid lagunemisprotsessile: tööde sari ei ole kunagi fikseeritud ega lõpetatud, kõik on muutumises. Kunstnik tegeleb rituaali ja uuendamise ideega, mis ei ole niivõrd seotud ilutoimingute sisseharjunud liigutustega või mingi kindla valemi järgimisega, vaid toodete kasutamisega, mis satuvad või pannakse omavahel kokku juhuslikult.

Sari „Enesehooldus“ kujutleb kunsti orgaanilise protsessina, mida saab aja jooksul luua ja ka olematuks muuta, kuid sari „Tšempion“ vihjab otsesemalt tänapäeva ühiskonnas ülistatud konkreetse mehelikkusetüübi kriitikale. Sarja jaoks tellis Raadik klaasskulptuurid, mis viitavad nii ideaalsele kehatüübile kui ka tegelikele ilutoodetele. Kunstnik mängib siin eeldusega, nagu oleks meie keha ja käitumist reguleeriv meediakultuur objektiivne, ehkki tegelikult rajaneb see pahatihti sügavalt patriarhaalsetel reeglitel, mis seavad ühtede bioloogia eelisseisu, lõigates seejuures kasu teiste ebakindlusest ja koguni traumadest. Raadiku teos räägib sellest, kui tähtis on tervenemisvorme müüvatelt korporatsioonidelt võim ära võtta ja anda see tagasi kogukondadele, kes kasutavad neid tervenemisvorme ellujäämise vahenditena.

Kujundades kontseptuaalselt ümber igapäevatoodete olemuse, on Raadik loonud teosed, mis ei ole esteetilise mõtiskelu objektid, vaid generatiivse sotsiaalse tegevuse žest. Traditsiooniliste kunstipraktikate kaudne ja otsene kritiseerimine ei ole siin vahend omaette, pigem huvitab kunstnikku katsetamine, milline võiks välja näha tervenemise, emotsionaalse kosutuse ja pehme jõu ruum. Ilutooteid oma materjaliks valides kritiseerib kunstnik ka internetis sageli soovitatavaid enesehooldustavasid, millega meid suunatakse ostma hinnalisi tooteid – või siis kogemusi, mis on esteetiliselt piisavalt kütkestavad, et neid sotsiaalmeediasse postitada.

Näitusel eksponeeritakse ka fotoseeriat, mis dokumenteerib ühe naise elu aastat, mille jooksul ta taastub traumast. Fotosid esitatakse koos väljamõeldud kirjeldusega, mis käsitleb ahistamist, vägivalda, vaimset ja füüsilist tervist ning põhineb naiskunstnik olemise kogemustel ja reaalsusel. Vaatajat kutsutakse heitma pilk ühe noore naise töölauale ja vaatama kronoloogilises järjestuses fotosid ühtse pildivoona. Mustvalges sarjas on enesetervendamist iga päev hoolikalt dokumenteeritud. Kunstitegemine on soodustanud taastumisprotsessi ja kiirendanud loomingulist uurimistööd, mis tugevdab teadvelolekut ja pakub teed ellujäämiseks. Kunstisse ja kunstilisusesse sukeldumine parandab eneseväljendust ja enese tundmist. Need fotod on naise mõtete väline esitus, pakkudes võimalust heita pilk sellele, mis toimub taastumise ajal tema peas. Siin on Raadik leidnud viisi, kuidas kutsuda publik oma loodud tegelaskuju maailma, olenemata sellest, kas nad on või ei ole tema kogukonna liikmed. Ta seletab lahti emotsionaalse trauma ja toob selle avalikkuse ette, et innustada muutust kõigis.

Ühtaegu nii sügavalt isikliku kui ka poliitilise tooniga näitus toob kokku feministliku kriitika, kultuuri- ja majanduskriitika, et uurida, kuidas meie kasutatavad tooted propageerivad erinevaid soolise ebavõrdsuse ja vägivalla vorme, kopeerides patriarhaalset sugude konstrueerimist. Lisaks vaatleb näitus, kuidas kultuuri tarbekaubastamisele aitab teinekord kaasa seesama populatsioon, keda see rõhub.²Vt Victoria E. Collins & Dawn L. Rothe (2017) „The consumption of patriarchy: commodification to facilitation and reification“ – Contemporary Justice Review, 20:2, lk 161–174. Kas hooldusest (selle paljudes vormides) võiks saata kapitalismi alternatiivne eetika? Meie eesmärk on algatada arutelu selle üle, kuidas seda võimusüsteemi jäädvustatakse, ning väita, et teistsuguse, õiglasema homse nimel tuleb patriarhaalsed normid uuesti üle vaadata, toetamaks radikaalselt kaasavat tulevikku.