Portreesari

Traumast taastumine ei ole lineaarne protsess. Raadik kujundas selle fotoseeria ühtse voona, mis kirjeldab traumast toibumise lugu, jäädvustades meeleseisundeid, mida üks noor naine läbi tegi, ning vahest ka enamat. Ehkki need fotod ei olnud algselt mõeldud kunstina, otsustas Raadik, et nende jagamine on näituse seisukohalt oluline.

Naise elu ühte eluaastat kajastava märkimisväärse fotoseeria psühholoogilised tähelepanekud kirjeldavad valulikku ja rasket taastumist kunsti abiga. Seda võib vaadelda kui enesehoolduse ja vastupanu viisi, süsteemi loomist ning teatud selgitust. Enese avamine nii, nagu see naine end selles sarjas avab, tähendab ühtlasi enda olemuse selgitamist teistele. Loo jutustaja rollis toob kunstnik sageli esile valusa tõe, mis on peidetud normaalsuse ja austusväärsuse kihtide alla, mille säilitamist meilt tänapäeval eeldatakse. Sellisena ei pea enesest hoolimine päädima tingimata tarbimisega või objekti loomisega: teos näitab, et enesehooldus võib olla ka praktika või lihtsalt meeleseisund. Installatsioon hõlmab ka ilukirjanduslikku teksti noore naise taastumisest, mis põhineb kunstniku tähelepanekutel ja kogemustel ning uurib psühholoogilist manipuleerimist, ahistamist, vägivalda ja reproduktiivtervist.