Kuraatori eessõna
Kes on see, kes mind peeglist vaatab?
„Mina tulin seda peeglit otsima, mis inimese nooreks teeb, kui ta sinna sisse waatab. Meie kuningas ei taha wanaks saada ja laseb nüüd seda peeglit maailmast otsida. Ehk wõid sa, wana emake, mulle õnne teed juhatada?“
Juhan Kunder „Imelik peegel“
Minu vannitoas ripub peegel, mille võtsin endale vanaisa magamistoast, kui ta kodust hooldekodusse kolis. Alzheimeri tõbe põdenud vanaisa peegli ülemisse serva oli markeriga kirjutatud tema enda nimi, et ta ikka teaks, kellele ta parasjagu otsa vaatab. Kuigi ma olin selle kirja juba ammu enne ta surma peeglilt maha pühkinud, avastasin kord pärast ta matuseid duši alt tulles, et uduga kattunud peeglit ehtisid taas kummituslikud tähed. Vahtisin ainiti peeglisse, kust paistis kehakarva heleroosa udu ja selle kohal vanaema käekirjaga kirjutatud nimi: Kusti. Ma seisin seal vannitoas alasti, tundes end ühtaegu iseendana ja temana, selle teise kahvatu naha ja paksude juustega vibaliku mehena, kes sellesse peeglisse nii mitmeid kordi vaadanud on.
Paljud usuvad, et vana peegel kannab endaga kaasas kõigi eelmiste inimeste varje, kes sellesse kunagi on vaadanud. Seda uskudes saab iga peegel olla hingepeegel, mitte tingimata kummituslik või kurjatoov, vaid toetav ja jõustav. Mu vannitoas on portaal Kustini iseendas, seal endaga silmitsi seistes ulatun ma kaugele-kaugele tagurpidi läbi aja. Aga peegel toob meid ka silmitsi versiooniga iseendast, kellega meil tegelikult kunagi tõelist kontakti ei ole. See versioon on pinnaline, mitte sisuline, ja koosneb vaid meie välimusest ning välistest arvamustest. Elus vaatame eelkõige ikka endast välja, mitte peale, ja nii püsibki pinge kehastatud kogemuse, võõra välise kuvandi ning peeglist nähtu vahel. Võib ju mõelda, et mida teab üks noor sale inimene ilu ootustele ja kuvanditele vastamise painest, aga meid kummitavad nähtamatud ideaalid on nii peegelsiledad ning sümmeetrilised, et inimeste võrratult lopergused, korisevad, sahisevad ja mulksuvad kehad ei saagi neile vastata, paistku need meile siis peeglist või helendava ekraani pealt.
Cloe Jancis on aastaid pühendanud olulise osa oma loomingust nüüdisaegsetele ilurituaalidele. Installatsiooni, fotot ja videot kasutades on ta näidanud meile liigutusi ning käitumisviise, mida paljud meist iga päev peegli ees toime saadavad, mingis mõttes lausa etendavad. Tema teosed on peegeldanud sotsiaalmeedias levivaid enesehooleõpetusi, aga ka selle ühtlaselt ihukarva libailuga kaasas käivate kommete vaikset mahasuruvat vägivalda. Mida õigupoolest tunneb või mõtleb too inimene, kes enne riietumist peab esmalt oma kehale õige kuju andma? Või oma naha õiget värvi maalima? Varasemates töödes on need rituaalid olnud äärmuseni väljapuhastatud. Tundub, et sellise äärmuseni, mis lihtsustab meil vaatlejaina esitatud rituaalidega samastuda. Isegi kui arvame, et me pole päris seda sama tantsu tantsinud, siis midagi me kõik seal peegli ees ikkagi teeme.
Näitusel „Soovide kaev“ eksponeeritud teosed on võrsunud sellest samast protsessist, aga kogeja ja kunstiobjektide vahele on tõusnud mõistujutu salapärane loor. Jancis on jälle iseendale modelliks, me näeme ilurituaalidega seostatud objekte või nende tuletisi, aga midagi on siin veel … Mingi tontlikku kinnisideed meenutav kavatsus, mis võimendab tunnet, et kunstniku kätt on juhtinud midagi suuremat ja vanemat kui tema ise. Kes on see harakas, kes on linnagalerii ruumid läikivat nodi täis tassinud? Kellele ei piisa ainult ühest peeglist, kes otsib abi soovikaevult või nooruse allikalt?
Jancis on öelnud, et teda huvitavad materjalid ja esemed, mida peetakse ilusaks. Olgu need siis ilutooted või hoopis materjalid, nagu klaas, hõbe ja siid. Kas meie teeme need ilusaks või ilustavad need meid? On need siin laialipillutatuna ja mahajäetuna samaviisi ilusad kui siis, kui ehivad meie kodu või keha? Jancis suhtub nende materjalide salapärasesse pagasisse ja võimetesse skeptiliselt, ta ei usalda nende justkui iseenesestmõistetavat ilu.
See hauakambrit, varakambrit või peidukoobast meenutav näitus kombib endale võõraks jäämise paratamatut traagikat, mille kõige jõulisem kehastus võiks olla vabatahtlik uppumissurm, otsus sõna otseses mõttes enda peegeldusega ühte heita. Sest meie peegeldus jälitab meid kogu elu, jõllitades vastu igalt läikivalt pinnalt, kuhu pilgu heidame. Nii on see olnud aegade algusest saati, veeloigust poleeritud pronkstahvlini, hõbepeeglist nutiekraanini. Ilmselt ei ole võimalik elada ilma vastuoluta meie näilise ja olemusliku poole vahel, aga seda on võimalik pehmendada ja lihtsustada. Alustuseks iluideaalidega silmitsi seistes, nende kahepalgelisest ja mürgisest olemusest läbi nähes. Edasi enda, oma peegelduse ja teiste vastu leebem olles, seirates inimesi endid, mitte nende kuvandeid.