Kuraatori eessõna

Ikka ja jälle mõtlen ma sisalikele

Mõnda aega tagasi sattusin ühele blogipostitusele, mis püüdis mind veenda reptiilidest ülemrassi olemasolus. Tõendusmaterjalina esitatud udused arvutiekraanilt üles pildistatud fotod vanadest maakaartidest kummitavad mind siiani. Fotode käpardlikkus kindlasti ei veennud mind reptiilide olemasolus, pigem vastupidi, kuid siiski ei osanud ma siis, ega oska praegugi veel päris hästi läbi närida sellest kummastusest, mida need fotod minus tekitasid. Jäin pikemalt silmitsema üht kaarti, mille ühte nurka oli maalitud koletu meremadu. Kujutlesin vaimusilmas kõiki neid käsi, mis seda maakaarti olid läbi ajaloo vorminud ja puudutanud. Kunagi laotas keegi lauale paberi ja joonistas sellele kaardi koos maoga. Keegi oli seda hoiustanud, keegi digiteerinud, keegi veebi laadinud ja nii edasi kuni nende kohmakate käteni, mis hoidsid kaamerat, millega madala kvaliteediga JPG kuvarilt üles pildistati, kaabli või kaardilugeja abil arvutisse kopeeriti ja seejärel blogisse üles laaditi. Ja nüüd olin siin mina, silmitsemas kujutist, mis ei olnud repro ega koopia, vaid mingi mitmekordselt kopeeritud viirastus või vari. Ma libistasin sõrmedega ühtaegu üle oma kuvari, üle blogija kuvari, üle repro, aga ei puudutanud mitte kunagi tinti ega paberit, ei kuulnud selle krõbinat ega tundnud selle lõhna.

Hiljuti puudutasin teise maailmasõja aegset Saksa sõjaväe kaarti, mis kujutas Rakvere ümbruskonda. Selle tagaküljele olid järgemööda kirjutanud sõdurid, kes seda mingi kurva teatepulgana läbi sõjakeerise oma põues kandsid: „Loodan, et järgmine, kes minult kaardi saab, ei pea seda edasi andma vere hinnaga.‟ Silitasin sõrmedega üle ilusa šriftiga kirjutatud sõnade ja tundsin, et puudutan päris asja, puudutan ajalugu. See ese oli vanem kui mina, käinud kohtades, kuhu mina kunagi ei satu. Mõtlesin jälle kätele, mis olid seda kaarti enne mind puudutanud, surnud kaaslase mantlihõlmade vahelt välja õngitsenud, hoolikalt vahariidesse pakkinud, vihma eest sügavale põue, tihedalt südame vastu surunud. Sageli kipume end mõttes paigutama end ümbritseva maailma keskele, aga selle kaardi loos, selle ümber läbi aja vormunud mõtete, isikute ja paikade tähtkujus, tundsin mina end tähtsusetu külalise, põgusa kõrvalepõike, tupikteena. Selle kaardi eesmärk või kese oli olnud midagi muud, isegi kui see miski oli nüüdseks ajaloo tuules tolmuks pudenenud. 

Ja siis korjavad käed selle tolmu taas üles, seavad võimaluste järgi kokku, nimetavad ja korrastavad ära. „Catalog“ on trükistesari katalogiseerimisest, mida toimetab Lieven Lahaye ja disainib Ott Metusala. Igal väljaandel on uus fookus, kuid originaaltekste ja tsitaate koondades käsitlevad need kõik ühel või teisel moel info kogumist, avastamist, avaldamist ja peitumist. Väljaanne väljaande haaval „Catalog“ muudkui kasvab kuni lõpuks saab kõikidest eraldi välja antud voldikutest üks terviklik raamat, kataloog. See risoomne kollaaž on kord paks, siis jälle õhuke. Kord lõputult hargnev, siis jälle tupikusse viiv. Trükistes leiduvad killud paksendavad ajalugu, tähtsustavad tähtsusetut ja sageli võrsuvad autorite lapsepõlvest või isiklikest vestlustest. Eelnevad numbrid on muuhulgas käsitlenud näiteks Oti disainerist vanaema Kristi Metusala loomingut, vähetuntud kirjanikku Duncan Smithi või teise maailmasõja järel Berliini rususid koristanud naisi. 

Seniseid numbreid lehitsedes ja kunstnikega vesteldes tajusin end ikka ja jälle otsimas keset, seda üht teravikku, mis oleks „Catalogi“ andmepilve tuum. Mõtlesin kõigile rohkem või vähem materialiseerunud andmekogumikele, mida elu jooksul olen koostanud. Mõtlesin tõejärgsusele, infomürale, tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud infovõrkudele, vandenõuteooriatele, mustrituvastusele ja lõpuks muidugi sisalikele. Siis märkasin Lieveni stuudios ühel pingil postkaarti lausega „Kui naased oma teismeea magamistuppa ja taipad, et oled alati olnud raamatukoguhoidja“ ja kõik loksus paika.