Kuraatori essee

Kes meist ei oleks naabri ukse vahelt vilksamisi sisse piilunud? Just selle lühikese viivu jooksul, kui koju astuv naaber on juba toas, aga pole veel jõudnud ust enda järel kinni tõmmata. Mõni jätab ukse enda järel lausa pärani ja sulgeb alles siis, kui kingad jalast, nii et saab heita pika uuriva pilgu tema esikule, ehk isegi köögile või elutoale. Teine jälle siseneb korterisse, selg ees, käsi lukuliblikal, ja püüab iga hinna eest oma kodu võõra pilgu eest kehaga varjata. Mida ta kardab, et ma näen? Mida ma loodan näha? Seinte värvi? Salaja muudetud planeeringut? Laminaati või naturaalset tammeparketti?

Naabrid on omavahel alati mõõtu võtnud. Olgu need Tammsaare Pearu ja Andres, Disney Piilupart Donald ja härra Liiv või TV3-e telesaade „Naabrist parem“. Rivaliteet erutab ja müüb ning naabrite vaidlused ületavad sageli ka uudiskünnise. Näiteks teatas Eesti Ekspress käesoleva aasta alguses: „Saku külje all suvilarajoonis on juba rohkem kui aasta käinud kahe naabri vahel täiemõõduline sõda.“ Eks ta ole: naabreid, nagu ka sugulasi, paraku valida ei saa.

Sageli võib naabri-kadedus võrsuda tegelikust vajakajäämisest, ots otsaga kokkusaamise raskusest. Paraku ei jagune ka Eestis reipa majanduskasvu viljad elanikkonna hulgas võrdselt. Eestlaste kiirenev sotsiaalne ja ruumiline eraldumine ehk segregeerumine loob aina viljakama pinnase kadeduse, väljajäetustunde, aga ka pettekujutelmade tekkeks. Kõige selle kõrval on muidugi loendamatu hulk pinnapealseid ja tähtsusetuid kadeduse põhjuseid. Kadedus sissetulekut tingimata ei küsi ja nii ongi näituse pealkiri laenatud ütlusest „Parem varblane peos kui tuvi katusel“. Lühidalt tähendab see, et ole õnnelik selle vähese üle, mis päriselt oma, mitte ära himusta seda, mis kätte ei ulatu. Sageli ei olegi see teine asi sinu omast selgelt parem. No öelge, mis täpselt on tuvi eelised varblase ees? Või vastupidi? Mis siis sellest, et naabri seinad on teist värvi või teler paar tolli suurem? Oma on ikka oma ja hea.

Benjamin Badock eksperimenteerib traditsiooniliste graafikatehnikatega. Läbi aastate on tema meelistehnikaks kujunenud kõrgtrükk puiduga – nii puulõige kui ka -ladu. Aastal 2006 Tallinnas HOP galeriis koos Teresa Lane’iga korraldatud näitusel ütlesid mõlemad: „Mulle meeldib reaalsus.“

Badocki töid vaadates on selge, et talle meeldib just ruum meie ümber, sellesse püstitatud hooned ja neis elavad asukad, olgu need loomad või inimesed. Nii ongi ta varem pikalt kujutanud arhitektuuri ja loonud visuaalseid ruuminihkeid. Näiteks kattis ta 2007. aastal linnagalerii aknad Tallinnas laialt levinud ja toona ka galeriiesist maapinda katnud siksakiliste kivide mustriga, mis päikese abil ka galerii sisemusse kandus. Hiljem on ta loonud korrapärastatud geomeetrilistest ühikutest koosnevaid inimfiguure. Need modulaarsed tegelased on justkui ideaalselt loodud elama paneelmajades ja teistes standardite järgi valminud hoonetes. Siinsel näitusel eksponeeribki ta näota portreesid, millel on vaid mõned abstraktsed vihjed nende identiteedile, elukutsele või vanusele.

Maalikunstnik Kaido Ole on kõige laiemas mõttes inimeseks olemisega tegelenud suure osa oma kunstnikuelust. Inimese mudeliks on ta kasutanud halle anonüümseid „mullpäid“, kuid ka iseennast. Sellel näitusel teeb Ole mõnes mõttes enesele ringi peale: 2006. aastal toimus tal kunstihoone galeriis isikunäitus „Ettevaatust, tikud!“, kus esitletud maalidel oli kujutatud Kaidot tikkude kamba käest peksa saamas ja tuhaks põlevat pabermaja. Siinsetel uutel maalidel näeme samuti kunstnikku ennast koos erinevate majadega. Osa neist on pühendatud mõnele kunstnikust sõbrale, teised saanud alguse juhuslikust lausekatkest. Paljud neist fantastilistest majadest lihtsustavad ja võimendavad ihaldusväärsete hoonete klišeesid. Nii on siin ümarpalkidest ja klaasist maja suure basseiniga, kosmosemaja, aga ka näiteks erakule sobiv klaasmuna.

Benjamin Badocki ja Kaido Ole näitus on meie maailma lihtsustatud mudel. Siin elavad õpetajad, vanaemad, klounid ja muud tegelased. Ringi sõidavad täiesti mittemidagiütlevad autod, erandiks mõni üksik Trabant. Inimesed elavad palkmajades, uusarendustes, tornmajades, mitmevärvilistes ja ka mitte-nii-mitmevärvilistes majades. Kõlab nagu Tallinn? Kõlab nagu linn! Ja muidugi on näitusel ka piiluauk, et iga külastaja saaks rahuldada oma kustumatut uudishimu tingimata teada saada, millega naabrid parasjagu tegelevad.