Libaluksuslik

Kas olete silitanud marmorit, mis osutus hoopis linoleumiks? Või liigutanud kummutit, mis üllatuslikult ei kaalunudki kümneid kilosid, sest oli papist, mitte puidust? Muidugi ei saagi endale lubada ainult naturaalsetest väärismaterjalidest mööblit, põrandakatteid või rõivaid. Siiski on ka üsna krõbeda hinnaga disaineriesemed sageli hoopis odavast plastikust või hakkepuidust, mida heal juhul katab väärismaterjali spoon, enamasti aga odav imitatsioon. Olgu-olgu, las olla: kui asja kuju ja suurus sobib, tühja siis, millest see täpselt valmistatud on. Aga kuklasse jääb ikkagi teadmine, et esikupõrand ei ole tegelikult marmorist ega kummut raskest tammepuidust.

Galeriiruumi keskele on kunstnikud püstitanud maja, mille seinad on kaetud Benjamin Badocki kujundatud tapeediga. Sellel on tellisseina muster kombineeritud puidusüüga. Kokku on seega pandud kahest nii-öelda „päris“ materjali kujutised, mida mõnes uusehitises ei pruugi leidagi. Kiviseinad on teadupärast tugevad ja helikindlad, puit jälle soe ja keskkonnasõbralik. Sageli aga kaetakse uute hoonete fassaadid ja siseseinad emba-kumba jäljendava materjaliga. Badock keerab sellisele imiteerimisele vindi peale: kas on see sein lamineeritud ehitusplaatidest? Puittellistest? Graveeritud mustriga vineertahvlitest? Igal juhul on see tema portreedele sobiv taust: pinnapealne kujundus pinnapealsetele inimestele.