Tamara Luuk

Kuraatori eessõna

Sihilikult neutraalne ja pilamehelikult nutikas Alexei Gordin

Alexei Gordini omaksvõetud ja lahtiseletatud kunstnikukuvand toetub ennekõike tema maaliloomingule. Gordini fototoodangut näitusesaalides eriti ei tunta, pigem aimatakse seda töövahendina kõige muu tarvis.

Tallinna Kunstihoone Linnagaleriis välja pandud näitus väidab, et fotol on Alexei Gordini väga laias tegevusampluaas oma ja oluline koht. Miks? Kuigi vähe käsitletud, avardab märkimisväärselt huvitav ja uskumatult rikas fotokogu tema elus- ja kunstis olemise viise tublisti. Foto lisab kunstniku maalijakäekirjaks saanud kriitilis-koomilisele realismile meid ümbritseva maailma rikkuse tõlgenduseta väljalõikeid. Mõistagi avalduvad Gordini meelisteemad ka siin: mahajäetud hoonete nostalgia ja grafititekstide sõnumid, kriitika ja valjuhäälne naer iseenda ning ühiskonna, kunstiinstitutsioonide kindlustatuse ja kunstnike kindlustamatuse ning tulude jaotuse üle, mida valvavad kunstiturg ja galeriid, kinnikiilutud ning lömastatud looja üle nende vahel.

Aga niisama paradoksaalne kui lagunevais ja räämas hoonetes peituv võlu on ka kunstimaailma halvasti õlitatud masinavärgi eri osade sõltuvus. Alexei Gordin, kes toob varisemisohtlikud interjöörid ja eikellelegi kirjutatud sõnumid välja varemete üksindusest ning laotab need publiku, galerii ja võimaliku ostja ette, tunneb neid vastuolusid väga hästi, sest neil rajaneb tema loomingu põhiosa.

Elu armastavad fotoklõpsud ja videoklipid

Pole juhuslik, et keskendume Alexei Instagrami-stooridele, tänapäeval miljonite harrastatavaile telefonipiltidele, mis ilmuvad ja kaovad pideva vooluna, on kättesaadavad kõigile, ei küsi sissepääsupiletit muuseumisse ega üüritasu galeriipinna eest. Tema tuhandetest klõpsudest, mis püüavad kinni argipäeva siivsaid ja vähem siivsaid hetki, leiab üllatavalt kauneid jäädvustusi. Treenitud silmaga vaimustumisvõimelise inimese tehtud, on need valdavalt loodus- ja linnavaated, kohalikud või reisidel jäädvustatud. Enamasti pole neis groteski ega irooniat, küll aga värvi, valguse ja kujundite ilu, esteetikat, mida pole välja toonud kriitika ega rõhutanud kunstnik. Ennast kunstimaailmas kehtestada püüdmata õpetavad need fotoklõpsud ja videoklipid armastama elu, mille me iseennast ja teisi kritiseerides silmist kaotame.

Gordini fotosilmal on maalija pilk, telefoniga tehtud pildi lamedust ja sügavuse puudumist kompenseerib selle hästi valitud rakurss, värvide ja valguse loomulik ilu. Aga tema maalijasilm näeb ja järeldab hoopis teisiti kui tänapäevased fotot kasutavad maalikunstnikud.¹ Gordini lõuendite väljendusjõud on illustratiivne, maalimeediumi omaduste kaasamine töö lõpptulemusse on teisejärguline, pildil kujutatu vale tõlgenduse välistavad lõuendipinnale kirjutatud laused. Kuigi aja- ja energiakulukam, sarnaneb kunstniku maalilooming plakatliku dokumentalistika kiireloomulisusega, samal ajal kui oma meetodilt dokumenteeriv foto seda ei tee.

Esteetiliselt laetud emotsioon

Gordini fotot ja maali eraldab kõige rohkem nende esteetiline laetus. Fotograafia ja maali kui kunstiliikide erinevusi vaagides tundub niisugune võrdlus kohatu, siiski, ning just mõlema realistlikkust arvestades, torkab silma ka neisse jäetud emotsioon. Maalikunstnik, kes käib väärtushinnanguliste ja moraalsete kategooriatega ümber sihilikult neutraalselt ja pilamehelikult nutikalt, laseb oma fotode esteetilisel erapooletusel väljendada elujanu, rõõmu avastamise vabadusest ja katartilist ilu.

Ilust ja poeetilisusest kui kogukondi liitvast suhtluskeelest on aina enam saamas töövahend sõnumi kontseptuaalsusesse skeptiliselt ja ettevaatlikult suhtuvate Vene kultuuriruumi kuuluvate kunstnike jaoks, neid tunnustavad ka paljud ilusse skeptiliselt ja ettevaatlikult² suhtuvad eestlased. Teine Eesti kahe kogukonna – eesti ja vene – vastastikuse mõistmise läte on loodus. Eestlane mõistab eraldada inimese sekkumisest tekitatud hävitustööd looduse eneseküllasusest, tunneb ära viimase väe ja püsimiskindluse, mida ajaloos ei ole ja mis ei vaja kõnekeelde konvertimist. Niisama ka Gordin. Ta reisib meeleldi, nii palju kui võimalik³, sageli mägedesse. Maastike avarus võlub teda, olgu need loodus- või linnamaastikud – neid on ta palju üles võtnud.

Hõlpuandev kergus ja olemise jõud

Olemata rahvuselt eestlane või venelane, sündis Gordin küüditatute järeltulijana Tomskis, naases pärast Eesti iseseisvuse taastamist esivanemate majja Pärnus. Ta õppis Pärnu venekeelses gümnaasiumis, hiljem EKA-s ja Helsingi kunstide ülikoolis. Ta tuleb kenasti toime nii inglise kui ka eesti keelega, aga tunneb end koduselt venekeelses keskkonnas. Alexei on kõnelnud Vene kogukonna põlvkondade konfliktist, aga vaevalt, et arukus ja intelligents teda ennast vaimsest nomaadlusest ja pidevas üleminekuajas elamisest säästab.⁴ Tõenäoliselt pärineb siit ka pööratus minevikku, millest on järele jäänud vaid lagu⁵ ja vastuoluna teadvustuv erinevus tohutu tegevushaarde ja avaruse igatsuse ning olude kitsuse, hõreda, mujalt tulnute suhtes tõrksa rahvakillu hoiakute vahel.

Kuigi kindlusetuse ajakirves saadab Alexeid niisama nagu tema eestlastest kodakondsuskaaslasigi, on sel teine sügavusaste. Tõdemus, et kõik on kaduv, näib talle võimaldavat hõlpuandvat kergust ja maailmas olemise jõudu. Kuuluvuse lahendamatu mõttetuse raskust⁶ mahendab Gordini helge ja suhtlemisaldis iseloom, tema kirglik, kuigi vastuoluline suhe kapitalismiajastu kunsti ning lootusrikas panustamine looduse ja aja kõikvõimsusesse, mis ühel päeval võtavad üle inimsuhete konfliktsuse.

Püsib värske ja voolus

Maalijana kõrgharitud, pole Alexei ka fotografeerimise vallas neofüüt. Koolipoisi, hiljem noore tudengina on ta saanud auhindu nii kodulinna Pärnu kui ka riigi korraldatud fotokonkurssidelt. Siiski näib „professionaal“ olevat kõige ebsobivam sõna tema iseloomustamiseks, sest Alexei Gordini tegelik sarm ja missioon näib peituvat oskuses hoida end igavese harrastuskunstnikuna, kelle jaoks kunst on oluline, aga elu on huvitavam. „Kuidas küll peatada elu et hakata maalima?“ küsib vaimukas tekst ühel tema lõuendil, mis kujutab surnuaeda. Kunstnik ise aga püsib värske ja voolus, tema värskus tuleneb avatud oleku heatahtlikkusest, tema voolus püsimine groteskiks pööratud kriitikameele sobivusest meie kaasaegsele kunstiväljale. „Ma pean ennast uurivaks kunstnikuks, avastajaks ja heaks inimeseks,“ ütleb Alexei Pavel Golovkinile antud intervjuus.⁷ Sellest, et tegemist on hea ja hooliva sõbraga, kõneleb ka hüüatus tema omaksvõetud, kellegi teise seinagrafitil, mille ta oma Instagrammi-postituses ära toob: „Kannata ometi selle suremisega, ehk mõtleme midagi välja!“ – „Да погоди ты умирать, может чтонибуд придумаем!“

… … 2021/2025

…
…
2021/2025