Kuraatori eessõna
Aastal 1949 sündinud Urmas Pedaniku kuuendal isikunäitusel on 14 uut maali. Kunstniku esimene isikunäitus toimus 1981. aastal, järgmine alles 2010. aastal. Pedanik nagu üritaks tasa teha kunstis kadunud aega ja viimane kümnend on olnud isikunäituste poolest viis korda viljakam kui eelnevad kolmkümmend aastat.
Veerand sajandit vaikust tähendab paljude pulkade vahelejätmist ajaredelil. Kui Urmas Pedanik astus üles personaalnäitusega Tallinna linnagaleriis aastal 2010, siis eksponeeris ta oma varaseid linnavaateid vaheldumisi uute, arvuti emaplaatidest inspireeritud töödega. Järgnesid isikunäitused Hobusepea (2011) ja Draakoni galeriis (2018) ning Haapsalu linnagaleriis (2019). Neli näitust ja üheksa aastat on päris pikk aeg, et taastada usaldus elektroonika ilu vastu ning vaadata, mida sellega lõuendil teha saab. Aeg, mis avaldus Pedaniku 1970-ndate teise poole eduloo piltides, rullub nüüdki lahti väga spetsiifilise, kommunikatsioooni- ja infotehnoloogia valdkonna riistvara abil. Kõige selle kaudu, mida Urmas Pedanik ise sageli julladeks nimetab ja mille hingeelu ta päriselt ei tunne. Ainult esteetikat. Need mõlemad, nii tehnoloogia, ammugi siis ilu, on tänapäeval üleilmsema, eetilise arutelu osaks saanuna tublisti tähendust muutnud.
Pedanik ei ole üksi, kui ta muudab oma pilditeemad ruumiliseks. Paljud nooremad kunstnikud teevad sedasama. Ainult et tema jääb lõuendile, mängib vaatenurga ja perspektiiviga, fokusseerib otse- ja külgvaatele, teravdab ning hajutab aerograafiga nii, et kujutades arvuti emaplaatide suurendusi, heiastuvad neis kummalised, tontlikuvõitu linnavaated. Need maastikud haakuvad vägagi hästi Pedanikust ligi nelikümmend aastat noorema Karel Koplimetsa (snd 1986) 2012. aasta installatsiooniga „Hirmu äärelinnad“.
Pildistamine, seejärel fotokujutiste töötlemine arvutis, kombineerimine ja kokkusulatamine terviklikuks kompositsiooniks, selle print lõuendil ja koloriidi lisamine aerograafiga on pikk ja mitu korda uuesti tegemist nõudev protsess, millest olulise osa moodustab arvutitöö. Aga kuna Pedanik on maalikunstnik, seisneb tema loomingu unikaalsus endiselt objekti või motiivi valikus ja traditsioonilises, kuid segadusse ajavas vormis „õli lõuendil“, mille tehnika kirjeldusele on nüüd lisandunud ka „foto“.
Seepärast on igati põhjendatud küsimus, kuhu asetub Urmas Pedaniku looming praegu. Paistab, et näitusega „Üleminekud“ otse rappa ja mere äärde, mägedesse ja külavaheteele. Sõna otseses mõttes, sest Pedaniku piltidesse naaseb taas loodus ja nüüd juba „päriselt“. Tema vastu ühineb kogu varasemast tuntud tehniline arsenal, mis oma pragmaatiliselt funktsioneerivast keskkonnast välja tõstetuna on moondunud ähvardavaks armeeks. „Tungib läbi roostiku“, „Sissepiiratud rohelus“, „Lämbuv horisont“, „Välised jõud“ – need tähendusloomele kaasa aitavad pealkirjad ei saaks olla täpsemad. Pildi pinnal avalduva vaatepunkti määranud Pedanik vaatab jõuvahekordi hinnates kaugelt ja kõrgelt, kui tarvis, siis ka vee alt ja läbi mikroskoobi. Ta fikseerib loodusliku ja tehisliku ehk olulisimad poolused, mille tasakaalutuses peame ilmselt veel kaua elama.
Urmas Pedanik on varjust valguse kätte tulnuna kümme aastat silmi kissitanud, meelde tuletanud – ja siis pihta saanud. Ajale, mitte iseendale. Sest just niisugune ta praegu ongi, see meie maailm. Muutunud aeg on tinginud ka teema- ja motiivimuutuse kunstniku töödes. Tehniliselt täiustunud teostusvõimalused lubavad efektsemaid kombinatsioone, aga … annavad põhimõtteliselt sama, fotorealismile omaselt isikupäratu tulemuse. Sisu ja vormi, tulise teema ja külma esitamisviisi ühinedes on oht, et aurustub viimane. Välja arvatud siis, kui kunstnik loobub konfliktist, ei vastanda ega kombineeri. Maalis „Juga“, kus vahuselt langeva vee ilu on eneseküllane ja lummav, saab pildimulje terviklik ja võimsalt idülliline. „Olen ammu tahtnud seda maalida!“ ütleb Pedanik. „Juga“ on loetav hoopis teises võtmes kui tehnoloogia ja maastiku vastasseis, seda vaadates tundub, et Urmas Pedanik on oma poole valinud. Ning ajal ja avangardil pole siin midagi öelda.
Pange tähele, et järgnev loetelu tööde kirjeldusega on napp ja lähtub vaid pildil kujutatust. Intriig, mis seda kirjeldust suunab, tuleb kujutiste kokkupanemise viisist, nende hajumisest ja koondumisest, nende äratuntavuse astmest. Mulje, et kunstnik ei sekku ja pilditervik sünnib iseorganiseeruvast kaosest, on väga tugev.