Anubumin

Filmi keskmes on 10 000 elanikuga väike ja kauge Nauru saar Vaikses ookeanis. Anubumin tähendab Nauru keeles ööd ja sümboliseerib saart ümbritsevat pimedust. Filmis on ühendatud poeetiline jutustus ja vestlused Austraalia vilepuhujatega. Räägitakse eri liiki tühjusest, mis on kujundanud saare minevikku ja tulevikku.

Esiteks füüsiline tühjus, sest saar koosneb kaltsiidist ja fosfaadist, mida on alates 1906. aastast kaevandatud ja eksporditud Austraaliasse endiste kolonisaatorite farmide väetamiseks. Kui fosfaadi kaevandamine 1980. aastatel lõpetati, läks Nauru pankrotti ja 80 protsenti maast oli muutunud elamiskõlbmatuks. Üheksakümnendatel sai Naurust peamine rahapesusadam.

Tänapäeval on Nauru seotud „inimeste kadumisega“, majutades Austraalia üht avameresaartel asuvatest põgenike kinnipidamiskeskustest, kuhu juurdepääs on piiratud. Neli kinnipidamiskeskuses arstide ja õdedena töötanud vilepuhujat kirjeldavad inimõiguste rikkumisi avameresaarte kinnipidamisasutustes, mis on riiklikult heaks kiidetud. Nüüd ähvardab saart uus tühjus, sest meretaseme tõus ohustab rannikuäärt, mis on ainsana elanikele jäetud. Inimesed, kes täna valvavad poliitilisi ja majanduspagulasi, võivad homme ise muutuda kliimapagulasteks.