Franz Karl Bühler

Fantastilised olevused toas

1909–1916

„Meil on tema esimesest raviasutuses veedetud aastast paar tosinat joonistust, need on täiesti realistlikud ja kujutavad kaaspatsiente ning olmestseene,“ kirjutab Prinzhorn. „Miski peale veidrate tekstide neil joonistustel ei räägi Bühleri psüühilisest seisundist. Joonistamine näib olevat tema jaoks samaväärne tegevus nagu söömine ja magamine. /…/ Alates 1904. aastast lisandub afektist mõjutatud ja hallutsinatsiooni ajel tehtud töid. /…/ Bühleri maali „Fantastilised olevused toas“ tagaplaanil on kujutatud lahtist ust, mis viib aeda.

Koletis esiplaanil sarnaneb ühtaegu koera, kuldi, põdra ja inimesega. Ta ähvardab pildist välja tulla, on päris lähedal. Koletise kõrval on väike koer, tuimavõitu silmadega jämedas näos. Suur liblikas laskub ülevalt alla ja koletisest mõlemal pool on kaks teist väiksemat liblikat. See on depressiivne, toores ja kohmakas pilt, mis oma pimestava punase värvikasutusega mõjub brutaalsena. Bühleri viimased tööd (NB! Prinzhorni tekst pärineb 1922. aastal ilmunud raamatust – TL), näiteks „Madonna varestega“, näitavad, kui rikkaks on muutunud tema väljendusvahendid. Bühleri pildiidee on kadestamisväärselt originaalne ja suurepäraselt teostatud, ühegi labase pintslitõmbeta. Kui see töö oleks väljas neutraalses näituseruumis, ei tuleks kellelgi pähe saata kunstnik arsti juurde.“

Prinzhorn dateerib Bühleri loomingu õitseaja 1918. aastale, rõhutab tema autoportreede väljendusrikkust ja julget teostust kui loovinimese pildilist pihtimust, kes on kaua kasutanud kõnet vaid pärsitult (nagu van Gogh). „Kättemaksuinglist“ rääkides ütleb ta, et seda võiks vabalt kõrvutada Düreri ja Grünewaldiga. Prinzhorn: „… on aeg tunnistada, et on olemas eraldiseisev loovuse komponent, mis lubab näha töö väärtust ainult töös endas isegi siis, kui see on skisofreeniku tehtud.“