Dénes Farkas

DDR

2020

Dénes Farkasi installatsioonid on „hajusate piiridega privaatsed ruumid“ (Ingrid Ruudi), mis näivad ebatäiuslikud ja juhuslikud. Just ebatäiuse korduvkasutuse käigus kasvab neist välja Farkasi loomingule iseloomulik maagiline perfektsionism. „Mind on alati paelunud Joseph Kosuthi looming ja tema kirg defineerida asju päriselt: laud on laud. Tool on tool. Ma tahtsin ehitada selliseid esemeid, mille definitsioon, mille olemus kumaks neist läbi. Tahtsin ehitada nii lihtsalt kui võimalik, ent siis sain aru, et tegu pole ju asjade, vaid pabermudelitega, mis neid esindavad, et neil mudelitel on oma ajalugu ja need ei saa toimida objektidena,“ ütleb Farkas aastaid tagasi tehtud pabermakettide kohta. Hiljem hakkab ta lõikama päris laudu päris puidust, saagima nende jalgu õigesse suurusesse, klopsima kokku riiuleid ja kaste, aga „mööbel“, mille peale või sisse ta paigutab oma maja ja kasvuhoone, kirjutusmasina (Dénes on trükkalite poeg!) või muu kõneka „tühisuse“, meenutab materjali ja teostuse sihilikus primitiivsuses neidsamu pabermakette, millega ta kunagi alustas. Paratamatult ebatäiuslikke ja oma pidevas taaskasutuses lummavaid.

Nimetamise maagia, pöördumine ehituskunsti kui korrastava süsteemi poole, ebatäiuse kaudu täiuse poole liikumine, liikumine „kunstilisest kaugemale“, nagu sõnastab Dénes Farkasi loomingu võlu Adam Budak, on tuttav nii Tõnis Saadojale, Jevgeni Zolotkole kui ka Prinzhorni kunstnikele.