Tõnis Saadoja

Arhitektuurifoto väikese poisiga. Õlimaal lõuendil I

2013

Mahapildistatuna säilitab fotorealistlik maal – sh „Arhitektuurifoto …“ – oma omadused paremini kui nn „maaliline“ pilt. Tõnis Saadoja keerulisema kompositsiooniga teosed, nagu „Lõigatud pildid“ või „Saabumine paberist linna“ on reproduktsioonidel raskesti loetavad, masinale mõistmiseks liiga keerulised. Mitte, et fotorealistlik „Arhitektuurifoto …“ oleks lihtne või kerge pilt – juba selle väga suur formaat paneb igasuguse tõlgendamise ühemõttelisuse küsimärgi alla –, aga palju väiksem foto muudab maali väga olulise komponendi, intiimsuse, ligipääsetavamaks. Sest intiimsuse ja anonüümsuse kokkupõrkes seisneb kogu sarja pingestatus.

Tõnis Saadoja on ettevaatlik, põhjalik, täpne ja töine. Ta suhtub juhusesse ja tunnetesse lugupidavalt, aga mõõdab nii enda kui ka teiste väärtust eelkõige saavutuse kaudu. Sentiment pimestab. Saadoja väldib selle otsesust, rõhutades juba pealkirjas, et see on õlimaal lõuendil.

Lause loogiline, iseenesestmõistetav jätk oleks „… mis on tehtud foto alusel ja mis kujutab üht väikest poissi aastakümneid tagasi“. Ajalise distantsi rõhutamine võimendab veelgi lapse väiksusest ja teda ümbritseva arhitektuuri suurusest tulenevat võõrandustunnet ja pinget pildil. Tilluke, kauge ja väike, proportsioonis nii väike, et hajub, vaba pintsliga maalitud kurvavõitu laps; isikliku emotsiooni maalipärasus ja taustarhitektuuri fikseeriv fotolikkus. Probleem „meie tunnetuse vahefiltritega“ kerkib esile Tõnis Saadoja enamiku maalide juures: vahe fotokaamera ja silma, lameda paberi ja lõuendile kantud värvi kahemõõtmelisuse vahel, nende võrreldavus ja võrreldamatus. „Arhitektuurifotol …“ lisandub neile erandlik soojus, hellus ja … kurbus.